Ehk kuidas üks õlu, paar klaasi veini ja süütu Exceli tabel meid Liivimaale viivad
Ma ei tea, kuidas teistel inimestel see käib, aga ilmselgelt ei kuulu mina nende hulka, kellel pärast uue kodu ostmist reisipisik rahakotiga üheskoos minema jalutab.
Jah, päris ausalt öeldes võiks ju olla nii, et kui kontolt korraga üks arvestatav summa ära lendab, siis inimene muutub mõistlikuks. Istub kodus. Naudib uut elamist. Korraldab sahtleid.
Aga ei.
Minu reisipalavik sellisele ravile ei allunud…
Soojamaareisidele on selleks aastaks mõistagi kriips peal. Kuigi… olgem ausad… Bulgaaria pakkumisi on siiski natuke piilutud. Ainult teaduslikul eesmärgil muidugi. Täiesti juhuslikult.
Aga kui Egiptus ja Kreeka peavad ootama, siis mida teha?
Lähed loomulikult Lätti.
Just nimelt Lätti. Sest Eesti on liiga kallis.
Ma tean, ma tean… kohe tuleb keegi ütlema, et aga kodumaad peab avastama. Täiesti nõus! Kusjuures ma isegi proovisin.
Tegin lausa uhke Exceli tabeli. Sellise, mille üle ükski korralik reisihuviline uhkust tunneks. Sinna koondasin igasuguseid vahvaid järveäärseid puhkemaju Eestis. Ema oli rääkinud, kui ilus ja tegevusterohke on Põlva kant, nii et see piirkond sai erilise tähelepanu alla võetud. Kuupäevad valisin ka võimalikult nädalavahetusi vältides, sest kui juba säästurežiim, siis ikka täispakett.
Aga tabeli lõppu lipsasid ikkagi mõned Läti variandid.
Miskit mere ääres. Miskit ärve ääres…. Ja mis kõige tähtsam – täiesti eemale meie tavapärasest Pärnu-Riia bussimarsruudist.
Tegelikult pidi kogu asi jääma alles mõtisklemise faasi.
Aga siis läksin ühel reede õhtul ema juurde ühte IT-probleemi lahendama.
Nagu ikka.
Ja nagu meie puhul sageli juhtub, lõppes see veinitamisega.
Ja olgem ausad – meie veinitamised on varemgi lõppenud reisibroneeringutega.
Nii ka seekord.
Klõps.
Klõps.
Ja oligi tehtud.
Meie uueks koduks saab nädalaks ajaks Kempings Ezerpriedes Burtnieksi järve ääres.
Ja siis sekkus Liivimaa ajalugu
Kaarti uurides avastasime, et järv asub täpselt kahe väga põneva linna – Cesise ja Valmiera – läheduses. Ehk siis ideaalne baas väikesteks väljasõitudeks.
Ja siis hakkas ema rääkima.
Ta rääkis, kuidas minu vend oli Cesist kiitnud.
Et kui ilus.
Kui korda tehtud.
Kui mõnus.
Kui muhe.
Ja rääkis veel.
Noh… veini jõime ka edasi.
Ja nii juhtuski, et otsustasime: Cesis väärib palju enamat kui kiire paari tunni pikkune kõrvalepõige järve äärest.
Nii broneerisimegi meie järvepuhkuse algusesse terve nädalavahetuse Cesisesse.
Ja siin läheb asi päris põnevaks.
Sest Cesis ei ole lihtsalt üks kena Läti linnake.
Tegemist on ajaloolise Võnnuga – linnaga, mille nimi on eestlaste jaoks väga tähenduslik.
1919 aasta juunis peeti siin kuulus Võnnu lahing, kus Eesti ja Läti väed võitlesid koos Saksa Landeswehri vastu. See lahing osutus mõlema riigi iseseisvuse jaoks otsustava tähtsusega ning just selle võidu auks tähistatakse Eestis 23. juunit võidupühana. Võit Võnnu all aitas kindlustada nii Eesti kui ka Läti tulevikku iseseisvate riikidena.
Päris äge mõelda, et lähme lihtsalt nädalavahetuseks linnapuhkusele ja satume kohta, kus kirjutati tükk meie ühist ajalugu. Võidupäeva tähistatakse tänaseni nii Eestis kui ka Lätis ning Cesise keskväljakul seisab ka Eesti ja Läti sõduritele pühendatud võidusammas.
Ja nagu sellest veel vähe oleks…
Ka Burtnieksi järvel on meie jaoks päris vahva ajalooline seos.
Muideks, ka Burtnieksi järvel on meiega päris vahva ajalooline side. Muistsel ajal tunti seda Asti järvena ning arvatakse, et nimi pärineb liivi keelest ja tähendab „Eesti järve“, sest tollal elasid järve ümbruses valdavalt eestlased. Seega ei lähe me päris võõrale maale, vaid tatsame ringi kunagises ühises Liivimaa kultuuriruumis.
Seega võib täiesti rahuliku südamega öelda, et läheme välismaale… aga samas natuke nagu koju ka.
Valmiera jääb Cesisest järve poole sõites täpselt tee peale.
Plaane on mitu.
Kas teeme peatuse sinna minnes?
Kas põikame hiljem järve äärest?
Eks ilmateade aitab otsustada.
Sest olgem ausad – lapsed linnareise ja niisama munakivisillutisel tatsamist väga ei fänna.
Cesise kui ajaloolise Võnnu peavad nad välja kannatama.
Võnnu asub Vidzeme südames ja on üks Läti kauneimaid linnu
Valmiera jaoks oleme aga juba välja googeldanud ühe ägeda batuudikeskuse.
Plaan on lihtne.
Täiskasvanud avastavad linna.
Võib-olla ostavad järve äärde šašlõki materjali.
Lapsed samal ajal avastavad hoopis teist tüüpi vaatamisväärsusi ja uusi kõrgusi.
Kõik võidavad.
Ja kui sellest veel vähe oleks, siis saab nädalavahetus olema päris korralik loomapark.
Minu vend tuleb koos pruudiga samuti punti. Nemad küll järve äärde ei jää, sest puhkus langeb teisele ajale, aga nädalavahetuse veedame kõik koos Cesises.
Mis tähendab, et seltskonnas on lausa kolm koera.
Nende kaks hurdalist ja minu Aussie.
Ma juba kujutan ette, kuidas me terve linna peale nagu väike karavan ringi liigume.
Turistid.
Koerad.
Lapsed.
Seljakotid.
Ja vähemalt üks inimene, kes üritab pidevalt kõiki ühele pildile saada.
Nüüd jääb üle ainult pöialt hoida, et ilm meid alt ei veaks.
Kuigi päris lootusetu olukord veel pole.
Jaanide kandis lubatakse Burtnieksi järve äärde lausa 30 kraadi ja äikest.
No äkki see soojendab järvevett ka natuke.
14 päeva prognoosi järgi paistab vähemalt esimene järveäärne päev poolpäikseline.
Loodetavasti jätkub samas vaimus.
Või läheb veel paremaks.
Igal juhul on üks asi kindel.
Kui uue kodu ostmine ei ravi reisipisikut välja, siis tuleb lihtsalt sihtkohta kohandada.
Ja mine sa tea – äkki selgubki, et kõige ägedam seiklus ei oota mitte tuhande kilomeetri kaugusel, vaid hoopis sealsamas Liivimaal?
Mõne tunnise autosõidu kaugusel.
Veiniklaasi kaugusel.
Ja ühe täiesti süütu Exceli tabeli kaugusel.