Pärnu südalinnas asuv Steffani pitsarestoran on alati klientidest pungil. Suvisel ajal ulatub laua ootamise järjekord vahel lausa tänavale välja, kuigi rannas on neil abiväena olemas ka Ranna Steffani.
Mina olen Steffani pannipitsasid armastanud keskkoolist saadik. Ehk siis tagasihoidlikult öeldes üle 20 aasta. Minu absoluutne lemmik on olnud ikka seesama ananassi, singi ja krevettidega Emigrante. Selline pitsa, mille puhul mõni Napoli koolkonna esindaja ilmselt minestaks, aga mina ütleksin rahulikult: „Palun üks suur ja hästi mahlane.”
Aga mingil hetkel ma väsisin.
Pärnusse tekkis uusi pitsakohti nagu seeni pärast vihma. Jannsen, Borgo, Mona Venüü, Düün, Dodo ja kes kõik veel. No vot, ja nii hakkasingi vaikselt uusi kohti proovima. Ühel hetkel avastasin, et minu süda, mis oli aastaid ustavalt Steffani pannipitsale kuulunud, hakkas hoopis õhukese põhja ja kiviahju suunas vaatama.
Mona Venüü üllatas mind eelmisel suvel näiteks sellise mereandide pitsaga, mille peal ilutsesid terved kaheksajalad. Väga põnev. Natuke selline tunne, et pitsa vaatas mulle ise otsa, aga põnev.
Lemmikuks sai aga hoopis Düün Pärnu rannas ja nende imeline Trühvli Diavola. Kui üks pitsa suudab korraga olla vürtsikas, trühvline ja rannapäevaga sobiv, siis mina olen müüdud.
Sel aastal reklaamis Düün oma avamist juba enne juuni algust. Loomulikult läksin minagi avamise nädalavahetusel kohale, peas üks väga konkreetne mõte: mina tahan oma lemmikpitsat.
Aga selgus, et kuigi avamise nädalavahetus oli suurelt välja hõigatud, siis pitsat ei saa. Pitsarestoran lubati avada järgmisel nädalavahetusel.
Noh, mis seal ikka. Inimene võib ju olla mõistev. Eriti kui ta on täiskasvanud ja vähemalt teoorias emotsionaalselt küps.
Kaks nädalat hiljem olin samas kohas tagasi, seekord juba suurema seltskonnaga. Ja jälle laiutati pitsarestoranis käsi: täna pitsat ei saa, sest ei ole rannailm.
Ahah.
Ehk siis pitsa ei ole mitte menüüelement, vaid ilmastikunähtus.
Jaanipäevadega saabusid Pärnusse lõpuks ka need kauaoodatud rannailmad. Eile, puhkuse esimesel päeval, seadsime emaga sammud randa. Hommik oli üsna päikeseline, aga lõunaks avastasime end pigem pilve võtmas. Päevitamine käis umbes nii, et lamad liival ja kujutad ette, et kuskil pilve taga on päike, kes sind moraalselt toetab.
Tõusin siis ühel hetkel püsti ja ütlesin emale:
„Tule, ma teen sulle pitsa välja.”
Seadsime sammud taas Düüni pitsarestorani poole. Mõtlesin, et kuna ema trühvleid ei armasta, siis tellin kas tavalise Diavola või Crudo pitsa. Ilmateate järgi pidi päike umbes kella 15 paiku uuesti välja tulema, nii et plaan tundus ideaalne: sööme vahepeal, võtame midagi juua ja siis tagasi rannaliivale.
Pitsarestorani leti taga oli teenindaja täiesti olemas. Lootust oli. Aga letil seisis silt:
„Köök on suletud.”
Küsisime siis viisakalt, et mis graafiku alusel see koht õigupoolest töötab.
Teenindaja arvas, et pitsaköök avatakse umbes kella 15–16 paiku.
Ahah. Ehk siis koos päikesega.
Siinkohal tekkis mul täiesti siiras küsimus: kas kokk töötab neil päikesepatareidega?
Rahvast rannas seekord ju oli. Selle taha enam peituda ei saanud, et “ei ole rannailma”. Kui inimesed on juba liival, ujumisriided seljas ja lootus hinges, siis minu meelest on see Pärnu mõistes täiesti ametlik rannailm.
Kõrval asuvas Düüni tacorestoranis oli samuti köök suletud. Ju siis sealgi käib kogu soe toit päikeseenergia pealt.
Teenindajad olid kohal. Letid olid kohal. Majad olid kohal. Aga soe toit oli kuskil paralleeluniversumis.
Ja see loogika jäi mulle ausalt öeldes veidi arusaamatuks. Kui jahedama ilmaga ei pakuta sooja sööki, siis mida täpselt inimene sealt ostma peaks? Jäätist ja külma jooki? Just siis, kui rannas on nii “mõnus”, et tahaks tegelikult pleedi, suppi ja elulisi vastuseid?
Jalutasime edasi.
Siis jäi silma Ranna Steffani. Läksime huvi pärast piiluma, et kuidas seal olukord on. Kas sealsed ahjud on ikka puuküttel või on ka nemad vahepeal solaari peale kolinud?
Aga näe imet — koht töötas.
Päriselt töötas.
Seal oli rahvast, seal oli elu ja mis kõige olulisem: seal sai süüa. Leidsime isegi laua ja tellisime vana hea Emigrante. Seekord võtsime küll õhukese põhjaga variandi, sest mina olen vahepeal jõudnud õhukese Napoli-stiilis pitsa usku pöörduda.
Aga tuleb tunnistada: Steffani fenomen on ikkagi pannipitsa.
Õhuke põhi oli täitsa tore, aga Steffani puhul tahan ma edaspidi ikka seda vana head pannipitsat. Seda, mis ei püüa olla peen Itaalia käsitöö, vaid on aus, mahlane ja natuke nostalgiline Pärnu klassika.
Ja nii juhtuski, et pärast mitut kõrvalehüpet uute ja moodsate pitsakohtadega võitis Steffani mu tagasi.
Mitte suure kampaania, sooduskoodi ega influencer’i koostööga.
Lihtsalt sellega, et nende köök oli lahti.
Vahel piisab kliendi tagasivõitmiseks tõesti väga vähesest: töötavast ahjust, lahtisest köögist ja pitsast, mida päriselt saab tellida.
Aga selle pitsa välja tegemisega läks hoopis vastupidi. Et ema tegi hoopis mulle välja ja ma olen talle nüüd ikkagi ühe korraliku Düüni pitsa sees. Aga see tuleb seekord ilmset wolti või Bolt Foodiga tellida, sest seda usaldust mul antud koha vastu enam pole, et lihtsalt ilma ja Facebookis olevat “avatud” märget uskudes kohale minna.