Mul on üliaktiivne tütar.
Ja ma ei mõtle siin sellist armsat “oi kui tubli laps, käib pärast kooli korra nädalas trennis” tüüpi aktiivsust. Ei. Meil on ikka täiskohaga logistikaettevõte, mille juhatuse liige olen mina, tegevjuht on laps ja transpordiosakonnas on vanaema.
Tütar käib jalgpallis, tantsukoolis, akrobaatikas ja kiiguakrobaatikas. Ja nagu sellest kõigest veel vähe oleks, siis, raisk, peab ta veel viisi kah. Ehk siis mudilaskoorist ei olnud samuti pääsu.
Eelmisel nädalal sai seljataha kevadpidu, kus ta osales oma akrobaatikagrupiga. Eile veetis ta terve päeva Kilingi-Nõmme laulupeol. Ja täna… noh, täna sattus kohe nii vahvalt, et ühele ja samale päevale langesid nii Kiigutundide lõpupidu kui ka tantsukooli kevadpidu.
Üks algusega kell 14 Strand Hotellis ja teine algusega kell 17 Endla teatris.
Ehk siis täiesti tavaline rahulik pühapäev. Selline, kus normaalsed inimesed söövad pannkooke, joovad kohvi ja võib-olla lähevad jalutama. Mina saatsin aga lapse hommikul vara taksoga Endlasse proovidesse ja jäin ise koju koera väsitama. Sest loomulikult on sellise päeva juures ka koer, kes vajab oma programmi.
Kell 10.40 tuli ema mulle autoga järgi ja nii me siis passisime teatri taga proovide lõppu. Nimelt täpselt samal minutil, kui Saharil üks lavaproov Endlas lõppes, pidi algama järgmine proov Strandis.
Algses graafikus olid kaks proovi lausa täpselt samal ajal. Aga kuna mul on aastatega tekkinud teatav oskus õpetajatele viisakalt, kuid järjekindlalt auke pähe rääkida, siis õnnestus mul kiigupeo õpetajaga viimasel minutil kahe grupi prooviajad ära vahetada.
Seega ei pidanudki laps korraga päris kahes kohas olema.
Progress.
Piisas sellest, et ta jõudis autosõidu pealt tehtud kostüümivahetuse järel ainult mõneminutilise hilinemisega järgmisesse lavaproovi. Täiesti teostatav, kui sul on autos vanaema, ema, kostüümid, krunninõelad, närvipinge ja üks laps, kes võtab seda kõike nagu normaalset elukorraldust.
Ühel peol oli ta esinemas kolme kavaga ja teisel kahega. Proovide ja esinemiste vahele mahutasime veel kiire kehakinnituse Hahni pubis. Sest laps võib olla küll väike energiapomm, aga isegi väikesed energiapommid vajavad vahepeal friikartuleid või vähemalt midagi, mis meenutab sööki.
Ja siis oligi aeg lavale minna.
Esimene pidu lõppes täpselt sellise ajaraamiga, et jõudsime autoga Strandist Endlasse kimada ja juba oligi lapsel vaja garderoobi riideid vahetama minna.
Mina kui aasta ema laureaat jäin teatri kohvikusse veini libistama.
Poeg pidi samal ajal kodus olema “mehe eest väljas” ja tegelema koeraga. Vahepeal helistas ja küsis, kust kakakotte leiab. See oli mulle kinnitus, et lapsel oli vähemalt meeles koer õue viia.
Tubli poiss.
Esinemised läksid Saharil väga hästi. Esimese peo lõpus arutasime emaga, et kui nüüd tänusõnad liiga pikaks lähevad, siis hiilime lihtsalt vaikselt minema. Ebaviisakas küll, aga mis sa teed, kui teine kontsert kohe algamas ja sul on autos vaja järgmine logistiline operatsioon vaja käima tõmmata…
Mõtlesime veel, et ah, see pole ju võistlus. Siin ei ole tal pärast pidu vaja kohal olla ja auhinda vastu võtta. Mitte nagu mõni nädal varem toimunud Pärnumaa Playback Show’l, kus nad oma grupiga teise koha võitsid ja kust tuli kohe edasi kimada teise linna otsa jalgpalli meistrivõistluste etapimängule.
Seal oli muidugi vahepeal vaja veel auhind ka vastu võtta. Ja kuna auhind ilma pildita ei ole tänapäeval päris auhind, siis tuli sellega loomulikult ka pildile jääda. Mina samal ajal vaatasin kella sellise näoga, nagu sellest sõltuks vähemalt olümpiale pääsemine….
Aga võta näpust.
Mingil hetkel hakati lavale kutsuma silmapaistvamaid õpilasi. Ja esimesena hõigati välja minu tütar, kes oli silma jäänud oma julguse ja kiire õppimisega.
Diplomit üle andes mainiti veel ära, et see laps käib antud kooli peaaegu kõikides trennides.
Jah. Sellele tantsukoolile maksan ma tõesti üle 100 euro kuus.
Vähemalt on keegi märganud, kuhu mu raha läheb.
Õnneks mahtus kõik lõpuks kenasti aega ja me ei pidanudki tänukõnede ajal salaja väljapääsu poole roomama.
Kogu see trennide, proovide ja kontsertide karussell toimus muidugi vaid mõni nädal pärast uude koju kolimist. Sest milleks teha elus ühte suurt asja korraga, kui saab teha mitut?
Kolimise päeval oli kõnealune laps jälle kuskil teises linnas jalkaturniiril. Aga vanast kodust oli vaja ära tuua tema jalgratas.
Minule oli see ilmselgelt liiga väike. Seega palusin poega appi.
“Noh, lähme nüüd vanasse koju. Mina haaran paar kotti ja sina võtad õe ratta ning vurad üle silla,” selgitasin ma talle.
Kõlas nagu plaan.
Poeg vaatas mind kahtlevalt.
“Mis värvi see ratas on?” küsis ta lõpuks kuuldava umbusuga.
“Noh… peamiselt valge. Mõningate lillade või roosade lilledega.”
“Ei,” tuli Silveri konkreetne vastus. “Mingi lillavalge tüdrukute rattaga mina üle silla ei sõida.”
“Miks?”
“Sest noh… inimesed vaatavad muidu ja mõtlevad, et ma olen Transformer!”
“Sa mõtled transseksuaal?”
“Noh jah, sama asi…”
Nii ei jäänud mul tol korral muud üle, kui ise üle silla jalutada, ratas käekõrval. Söekott rattakorvis ja riidekotiga veel paar rula lenksu külge riputatud.
Oma 20 minutit tulin.
Aga noh.
Vähemalt ei ole poeg Transformer.
Kohal – ja poeg ei olegi transformer!
Kuigi me täna lootsime siiralt, et järgmiseks päevaks lastel väga palju õppida ei ole, siis kodus selgus muidugi, et universumil olid teised plaanid. Tütrel oli õppimist mitmes aines ja lisaks veel matemaatikas aastalõputöö. Nii me siis lõpetasimegi selle kultuuri- ja spordipäeva sirklit otsides ning pikkusühikute teisendamist meelde tuletades.
Sest mis oleks parem viis pärast kahtepidu, viite kava, kostüümivahetusi, autoga kimamist päeva lõpetada kui küsida selle kõige vahel rõõmsalt veini libistanud endalt: “mitu millimeetrit on ühes detsimeetris?”
“Hõkk!?! 100?”
