Ma usun, et enamik meist teab kedagi, kelle peamine supervõime on toimida ideede isikliku pidurina. Minu elus oli kord kaaslane, kelle lemmiklause oli: „See on väga halb mõte.“ Ja teate mis? Tagantjärele vaadates on see lausa omaette kunstivorm, kuidas keegi suudab peene ja järjepideva kahtlusekülvamise ehk gaslightinguga panna sind su enda otsustes ja finantsilises mõtlemises kahtlema.
Mis aga kõige hullem – sellise hiiliva taktikaga devalveeritakse märkamatult sinu kui kodu pakkuja reaalset panust. “Kodu pakkumise väärtus” on midagi, millel on väga selge turuväärtus, kuid suhetes kipub see muutuma teise poole jaoks mugavalt nähtamatuks. Mina lasin igatahes endale pikalt augu pähe rääkida ja lükkasin oma parimaid mõtteid suisa aastaid edasi.
Suur arhitektuuriline eksperiment kapi taga
Kõik algas minu väikesest kahetoalisest korterist. Lapsed kasvasid, privaatsust jäi vähemaks ja minu magamisase asus – nagu ikka suurtel sisekujunduse fännidel – mõtteliselt elutoas kapi taga. Otsustasin, et aeg on teha kapitagusest päris tuba ja ise elutuppa kolida.
„Väga halb mõte!“ teatas minu isiklik kvaliteedikontroll. „Valgus kaob ära, elutuba muutub pimedaks punkriks, asjad ei mahu ja üldse – uberik!“
Uskusingi. Kui su partner ikka piisavalt veenvalt kordab, et sinu plaanid ei kõlba kuhugi, hakkadki arvama, et võib-olla oled ise rumal. Nii ma siis kulutasin aastaid loomingulisele ellujäämisele. Proovisin laste tuba poolitada narivoodiga (ehitades seda viisil, et alumine korrus oli suletud ühele ja ülemine teisele poole – nagu mingi kahekorruseline salakorter).
Eeskujuks see pinterestist leitud lahendus: (minul loomulikult ei kukkunud see pooltki nii stiilselt välja)
Järgmise sammuna olin juba tellimas hirmkalleid kõrgeid voodeid, mille all olnuks õppimisnurgad ja mida saanuks varjata kardinate või sirmidega. Aga tellimuseni ma ei jõudnudki. Sest… arvake ära? Ka see oli härra meelest väga halb mõte.
Siis aga juhtus elu ja me läksime lahku. Ja ennäe imet! Ühe esimese liigutusena tegin teoks selle pikemalt peas mõlkunud „halva mõtte“. Ehitasin elutuppa seina, panin ette klaasiga ukse ja – oh üllatust – korterist ei saanudki pimedat maa-alust punkrit! Enda majutasin hirmkallile diivanvoodile (sellisele, millest rullub välja päris madrats, mitte mingi kokkuvolditud poroloon).
Paar kuud hiljem otsustas ekskaaslane, et minu köök-elutoa diivanielu on tegelikult üsna ligitõmbav ja avaldas soovi tagasi tulla. Mis oli kõige naljakam? Olgugi, et ka tema pidi nüüd selles samas „pimedaks punkriks“ kuulutatud köök-elutoas magama, ei olnud see seina ehitamine tema silmis järsku enam üldse halb mõte. Sest kui reeglid ja mugavused talle sobivad, muutub ka “uberik” paleeks.
Finantsmatemaatika: Kuidas minu 5 aastat kulutusi võrdus nulliga
Meie ühiseks spordialaks sai suurema kodu otsimine. Vaatasime kolmetoalisi kortereid, siis maju, ja see protsess võttis aega tervelt viis aastat (mis seletab ka seda, miks mul oli vaja vahepeal oma korteris seinu ehitada).
Lõpuks leidsimegi kena maja. Ja siis tuli see miljoni-dollari-küsimus (või antud juhul kümne-tuhande-euro-küsimus): „Ethel, palju sul sissemaksuks raha on?“
Minu uhke vastus oli: „Mingi kümme tuhat või natuke peale on ilusti olemas!“ (Arvestades, et olin viis aastat üksi laste kõrvalt eluasemu, kommunaalne ja meie ühise kodukontori kulusid katnud, olin tulemusega täitsa rahul. Igakuise laenumakse poole tasumisega poleks mul samuti probleeme olnud).
Kaaslane aga tegi kiire rehkenduse, kergitas kulmu ja teatas, et kinnisvara kahe peale ostmine poleks aus. Miks? Sest tema oli selle viie aasta jooksul suunanud säästudesse poole suurema summa!
Sel hetkel tabas mind ere valgustushetk. See on see peen koht suhetes, kus majanduslik ebavõrdsus kirjutatakse kavalalt sinu süüks. Minu viis aastat stabiilse kodu pakkumist, kodukontori ja kommunaalide katmist oli tema finantstabelis võrdsustatud ühe ilusa, ümmarguse nulliga. Enne minu juurde kolimist elas ta üürikorteris – see kulu kadus. Lisaks üüris ta osa sellest minu juures elatud ajast (jah väiksema osa vist) välja oma Tallinna korterit. Ehk siis: Pärnus oli tasuta elamine, Tallinnast jooksis üüritulu sisse. Aga minu panus uude ühisesse kinnisvarasse ei olnud võrdne, sest mul polnud ette näidata samasugust kontojääki?
Kas ma kuulsin lauset: „Aitäh, Ethel, et su tänuväärsel toetusel sain oma säästukontot kasvatada“? Oh ei, loomulikult mitte! 😂 Mind püüti panna tundma, et ma olen rahaliselt saamatu, kuigi tegelikult olin ma olnud viis aastat toetanud tema säästmist pakkudes tasuta kodu.
Meie teed läksidki lõplikult lahku. Tema ostis oma maja. Mina kogusin veidi veel ja ostsin suurema korteri. Muide, täpselt selle korteri, mille kohta ta kunagi ütles, et see on – trummipõrin – väga halb mõte! Õnneks pole ma veel aru saanud, kui halb see mõte täpselt on. Ma tõesti loodan, et sellist arusaamist ei tule! Lõpetasin just neljanda magamistoa remondi ja vahetasin naabriga kahasse trepikoja ukse. Kodu putitamise kõrvalt olen kasvatanud ka tulusid ja sügiseks lastega mõnusa Berllini reisi planeerinud (plaan külastada tehislikku troopilist saart https://www.tropical-islands.de/en Berliini lähedal ning Berliini loomaaeda ja akvaariumi)
Ma ei oodanud kooselu ajal, et ta laenumaksesse panustaks – oli tegu ju tõesti minule kuuluva kinnisvaraga. Ja ei olnud mul häda ka nende kommunaalide ja kodukontorite (me mõlemad töötame kodukontorist) kulude katmisega. Ei välistanud ka kooselu ajal seda, et mingi hetk ikkagi eraldi edasi liigume. Aga mõruda ja just sellise majandusliku ära kasutamise maitse jättiski mulle suhu just see väide, et me ei ole võrdsed koos kinnisvara ostma kuna mina, kes ma 5 aastat maksin üksi kodulaenu ja kommunaale ei olnud suutnud koguda samasugust summat nagu mu kaaslane, kes see aeg minu korteris ilma vastavaid kulusid jagamata elas. Jah ma saan aru, et see ei olnud nii ette planeeritud ja ma tean, et kunagi sisse kolides olid kavatsused ikkagi parimad. Nii lihtsalt läks. Samas kui oleksin ise hoopis see aeg tema korteris elanud ja enda kodu välja rentinud olnud olukord vastupidine.
Kodu pakkumise ebaõiglane matemaatika: Kes ikkagi võidab?
See kogu saaga pani mind pikalt mõtlema suhete ja kinnisvara ebaõiglase dünaamika üle. Kui sa kolid kokku kellegi juurde, kes omab korterit ja maksab laenu, on sissekolija reeglina pigem finantsilises megavõidus. Ta kas säästab üürikulult (kui tuli üürikast) või teenib lisatulu (kui paneb oma senise kodu üürile), millest elamispinna pakkujal pole sooja ega külma. Kodu pakkumise väärtus on aga see, mis teeb selle säästmise teise poole jaoks üldse võimalikuks!
Sissekolija EI VÕIDA teise partneri arvelt majanduslikult ainult ühelainsal juhul: kui tal on küll oma kinnisvara, aga ta jätab selle kooselu ajaks tühjalt seisma. Ehk siis maksab ikkagi oma laene ja kulusid edasi ja tema rahakott reaalselt ei taba mingit lisaboonust. Aga olgem ausad, kes teeb tänapäeval selliseid finantsotsuseid?
Seda kõike vaadates tundub kohati, et kõige tervem ja suhet säästvam mõte oleks kokku kolides minna hoopis… üüripinnale! Seal on reeglid puust ja punaseks: raha makstakse eluaseme eest kolmandale osapoolele, kulud tehakse rangelt pooleks ja oma isikliku kinnisvaraga teeb kumbki tagatubades täpselt seda, mida ise heaks arvab. Ei mingit “kes-kelle-arvelt-rikastus” draamat ega partneri kodu pakkuja panuse täielikku nullimist.
Aga proovi sa reaalses elus seda ideaalset üürika-stsenaariumi rakendada! Katsu sa leida see tore ja tolerantne üürikodu omanik, kes ootab sind avasüli, kui sul on kaasas poolik lasteaed (lapsed) ja terve loomaaed (koerad-kassid). “Tere, meid on palju ja meil on küüned!” – ei kõla just kinnisvaraportaali unistuste kuulutusena, eks? Nii et sageli ollaksegi sunnitud logistilistel põhjustel maanduma selle osapoole juurde, kellel on juba olemas suurem ja stabiilsem pind.
Õigluse huvides pean mainima, et minu ekskaaslane sai tagantjärele siiski asja absurdsusest ja ebaõiglusest aru. Ta hüvitas mulle hiljem poole ligi kahe aasta kommunaalidest. Ja teate mis? See raha kulus mulle uue korteri sissemakseks marjaks ära! Asjaolu, mis taaskord tõestab, et kui need 5 aastat oleksin mina hoopis tema pool elanud võinuks ka minu säästud olla 2x suuremat kui nad seda sel kõnealusel hetkel olid. Või noh väitke mulle vastu?
Teine vaatus ja uued reeglid
Kuulasin hiljuti taskuhäälingu „Teine Vaatus“ episoodi, kus Triin Ärma rääkis, et on elus ostnud mitu korterit, kuid pole kunagi saanud luua kodu koos kaaslasega – mehed kolivad alati tema juurde ja tal oli sellest veidi kahju. Minu esimene mõte oli: „Triin, ma loodan, et sinu finantsskeem oli vähemalt majanduslikult tasakaalus ja su panust kodu pakkujana ei võrdsustatud külma kõhuga nulliga!“
Traditsiooniliselt meeldib meile mõelda mehest kui turvatunde ja kodu pakkujast. Samas, kui ollakse juba elus „mitmendal ringil“ ja lapsed elavad naisega, tundub logistiliselt mõistlilum kolida naise suuremale pinnale, mitte pakkida naist, lapsi ja lemmikloomi mehe poissmehekorterisse.
Aga daamid, kui see mees teie juurde kolib, siis tehke Exceli tabel enne valmis, kui ta oma hambaharja topsile koha valib. Sest armastus võib olla pime, aga kommunaalarved, ehituspoe tšekid ja sinu kui kodu pakkuja isiklik eneseväärikus peavad olema vägagi selge nägemisega!