Jah, kätte on jõudnud see imeline aeg aastas, mil ma käin umbes kolm korda päevas kontrollimas, ega ma pole vahepeal ära kaotanud laste passe või härra eksabikaasa allkirjastatud lastega reisimise luba.
Hommikul olid kõik alles.
Veel.
Pühapäeval hüppame lastega Riia bussile ja põrutame siit riigist minema. Sest no kaua võib seda Eesti sügist kannatada? Eriti kui koolivaheaeg annab täiesti seadusliku võimaluse lapsed kuhugi mujale vedada.
Aga Riiaga meie seiklused muidugi ei piirdu. Riia on lihtsalt selline väike vahepeatus, et esmaspäeva hommikul enne kukke ja koitu AirBalticu pardale ronida.
Ja erinevalt meie tavapärastest soojamaareisidest ei pea seekord nuputama, kuhu talvejoped toppida. Ei pagasisse ega lennujaama hoiukappi. Seekord tulevad joped meiega kaasa!
Sest me lendame Berliini.
Jah, BERLIINI.
Soojamaapuhkusele.
Loogiline, eks?
Sakslased ehitasid endale troopika. Sest miks mitte?
Berliinist ootab meid ees veel umbes poolteist tundi rongisõitu. Euroopa rongiga. Sellisega, mis loodetavasti liigub enam-vähem graafikus ja mille aknaid pole kaktused ära kriipinud.
Ja siis olemegi kohal!
Tropical Islands Resort.
Saksamaa troopiline saar, millel pole tegelikult saarega suurt midagi pistmist.
Sakslased nimelt vaatasid ühel päeval aknast välja, tõdesid, et nende kliima on ikka üks paras jama, ja otsustasid, et selle asemel, et kõik Egiptusesse lennata, võiks ju endale ise troopika ehitada.
Mõeldud, tehtud.
Võtsid ühe hiiglasliku kupli, toppisid sinna sisse vihmametsa, rannad, basseinid, palmipuud ja troopilised külakesed ning kuulutasid suve avatuks. Aastaringselt.
Geniaalne!
Selline vaese inimese Maldiivid. Või noh, inimese, kelle pangakonto hetkel päris Maldiivide piletite peale eriti entusiastlikult ei reageeri.
Kuigi, kui nüüd meie majutuse hinda vaadata, siis võib-olla polegi see NII vaese inimese troopika.
Aga sellest kohe lähemalt.
200 eurot öö eest. Telgis. Ilma elektrita.
Jah. Lugesid õigesti.
Me lähme Saksamaale veekeskusesse telkima.
Mitte kuhugi metsa alla, kus hommikul sääsed sind hommikusöögiks söövad, vaid täiesti viisakasse troopilisse kuplisse, kus saab magada rannaliival telgis.
Oleksime muidugi võinud rentida mõne kena džunglimajakese, kus on seinad, uks, elekter ja muud tänapäeva tsivilisatsiooni luksused.
Aga milleks?
Esiteks maksavad need veel rohkem. Ja teiseks tundus telgis magamine lihtsalt ägedam.
Millal sa ikka saad öelda, et ööbisid Saksamaal troopilisel rannal telgis? Või “ah läksime siin Oktoobri lõpus Saksamaale telkima…”
No vot.
Ainult et sellel telgil on paar väikest eripära.
Esiteks pole seal elektrit.
Teiseks pole telgil lukku.
(Ok metsas telkimise puhul ei ole alljärgnevad mingid eripärast aga noh clampingu telgist võiks ju oodata nii mõndagi – näiteks Jaanipäeva puhuks renditud u 2 korda odavamas kaluriküla clampingu telgis oli elekter. Lukku ei olnud. Oma mõnusas kogukonnas me ei tunnetanud, et viimast vajagi oleks)
Ja siit jõuamegi meie reisi kahe kõige olulisema varustuselemendini.
Tabalukk ja akupank.
Telgile saab väidetavalt retseptsioonist tabaluku rentida, aga kuna rendilukke olevat vähem kui telke, soovitatakse enda oma kaasa võtta.
Mis on iseenesest muidugi täiesti mõistlik. Sest kui sa oled juba maksnud 200 eurot öö eest, et telgis magada, siis võiks vähemalt olla kindel, et keegi su sokke ära ei varasta.
Elektriga on natuke keerulisem.
Telefone saab ilmselt kusagil ühisalal laadida, aga mina eelistaksin laadida seal hoopis akupanka. Sest telefoni on ju päeval vaja. Pildistamiseks, filmimiseks, navigeerimiseks ja laste otsimiseks.
Ja õhtul saaks siis telgis akupangast telefoni laadida.
Väga hea plaan.
Ainult üks pisike probleem.
Minu akupangad otsustasid kolimise käigus iseseisvuda
Ma olen viimasel ajal nimelt hoolega kolinud.
Kõigepealt oma kodust üürikasse. Siis üürikast uude koju.
Ja kusagil nende kolimiste käigus on minu kaks täiesti tavalist akupanka otsustanud, et nemad selle perega enam koostööd ei tee.
Ma tean, et mul oli neid kaks.
Ma tean, et nad on kusagil.
Aga kus?
Seda ei tea ilmselt isegi mitte tehisaru.
Õnneks on mul olemas üks märksa põnevam vidin.
Tactical Foodpacki vändaga akupank, millel on lisaks raadio ja taskulamp!
Jah, VÄNDAGA.
Selline korralik ellujäämisvarustus, millega võiks vabalt minna nädalaks metsa, üle elada elektrikatkestuse või valmistuda zombiapokalüpsiseks.
Või siis sõita lastega Saksamaale veekeskusesse.
Eks natuke kentsakas saab olema sellega lennujaama turvakontrollist läbi minna.
„Madam, what is this device?”
„Well, you see, I’m going on a tropical holiday and I need to generate my own electricity.”
Aga teisalt on elektrita telgis taskulamp ju täiesti arvestatav boonus.
Ja kui mul tõesti ei õnnestu kusagil akupanka laadida, siis saan alati rannatoolis lesides, lastel silma peal hoides, lasta kätel käia ja VÄNDATA 😀
Teised inimesed loevad rannas raamatut või joovad kokteili.
Mina toodan elektrit.
Kes ütles, et puhkus ei saa produktiivne olla?
Väike märkus iseendale: enne lennujaama minekut tasuks muidugi kontrollida, kas see imeline ellujäämisseade üldse lennuki käsipagasisse lubatakse. Muidu võib juhtuda, et minu troopiline elektrijaam lõpetab oma karjääri Riia lennujaama turvakontrollis.
Lapsi ei huvita troopika. Lapsi huvitab WiFi.
Kui ma Silverile meie elektrivaba telkimise plaani tutvustasin, siis ei paistnud ta sellest just ülemäära vapustatud olevat.
Võin teda ju elektripuuduse ja kõige muuga ähvardada, aga tema sõnul ei tasuks mul teda alahinnata.
Küll ta seal mõne WiFi-nurga üles leiab.
No muidugi!
Mina siin planeerin troopilist seiklust, otsin passe, organiseerin reisimislube, broneerin lennupileteid, maksan telkimise eest 200 eurot öö ja tassin vändaga elektrijaama kaasa.
Et laps saaks Saksamaal WiFis istuda.
Imeline.
Tõepoolest. Selleks ju reisitaksegi!
Mul on muide telefonis üks vahva äpp nimega Been, kuhu saab märkida kõik riigid, mida oled külastanud.
Väga tore on vaadata, kuidas maailmakaardil järjest rohkem riike värviliseks muutub. Selline väike reisihullu edetabel. Iga uus riik on nagu pisike medal.
Aga ma arvan, et tänapäeva noortele tuleks teha sellest oma versioon.
Mitte külastatud riikide, vaid külastatud WiFi-võrkude kogumiseks.
Kujutad ette?
„Olen ühendanud 37 riigis 284 erineva WiFi-võrguga!”
„Vau! Aga kas sa seal midagi nägid ka?”
„Ei tea, nett oli liiga hea.”
Ja kuna tänapäeval saab äppe juba vaibkoodides valmis teha, siis äkki peakski sellise rakenduse looma.
WiFi Been. Collect networks, not memories.
Või veel parem:
Been There. Connected That.
Noorte seas läheks ilmselt nagu soe sai.
Vaibkoodimisest rääkides… ma tegin jälle ühe äpi valmis!
Ja nüüd tuleb siia reisijutu vahele üks väike kõrvalepõige.
Sest kes mind tunneb, see teab, et minu aju ei suuda väga kaua ainult ühe teemaga tegeleda.
Ühel hetkel planeerin ma lastega troopikareisi, järgmisel hetkel ehitan tehisaru abil uut analüütikarakendust.
Täiesti normaalne elu.
Seekord sain valmis lahenduse, mis mõõdab, kui hästi tehisaru sinu ettevõtet tunneb ja soovitab.
Kõlab keeruliselt?
Tegelikult pole üldse.
Oletame näiteks, et inimene küsib ChatGPT-lt:
„Millise TV-teenuse pakkuja peaksin Eestis valima?”
Tehisaru võib vastuses mainida Teliat, Elisat ja Go3-e.
Kõik kolm said mainimise kirja.
Hurraa!
Aga oota nüüd natuke…..
Keda ta tegelikult SOOVITAS?
Sest see, et sinu bränd kusagil vastuses esineb, ei tähenda veel, et tehisaru inimest just sinu juurde ostma saadab.
Võib-olla mainib ta sind hoopis näitena teenusest, mida tasuks vältida.
Aga tavapärases AI viitamiste analüütikas läheb ka see kenasti mainimisena kirja.
Palju õnne!
Sind mainiti!
Mis sest, et halvasti.
Turul on juba mitmeid tööriistu, mis jälgivad brändide mainimist tehisaru vastustes. Aga minul jäi oma töös puudu ühest olulisest mõõdikust.
Soovitusmäärast.
Ehk sellest, kui sageli tehisaru sinu brändi mitte ainult ei maini, vaid ka päriselt soovitab.
Ja kuna ma ei leidnud turult tööriista, mis minu vajadustele vastaks, siis…
No mis seal ikka.
Tuli ise teha.
Nii see rakendus sündiski.
Lisaks saab minu lahenduses määrata turu, kus sinu ettevõte tegutseb, ja keele, milles sinu potentsiaalne klient tehisarult küsimusi küsib.
Sest üllatus-üllatus, kõik maailma inimesed ei küsi oma ostusoovitusi inglise keeles.
English, please! ei ole päris universaalne turundusstrateegia.
Kui sinu klient on eestlane ja küsib eesti keeles, siis võiks ju ka sinu brändi nähtavust eesti keeles mõõta.
Loogiline?
Minu meelest küll.
Toeta vaese üksikema troopikareisi. Saa vastu päriselt kasulikku infot!
Ja nüüd, kallis lugeja, jõuame selle postituse kõige südamlikuma osani.
Kui sa oled juhuslikult ettevõtte juht, turundaja või lihtsalt inimene, kellel on mõni bränd, mille käekäik korda läheb, siis on sul suurepärane võimalus teha üks heategu.
Toetada vaest üksikema tema pöördumatus reisimiskihus.
Nuuks. Nuuks. Hästi kurb.
(taustal mängib vaikne viiulimuusika…)
Üksikema.
Kaks last.
Alimente njetu.
200-eurone telk.
Ilma elektrita.
Vändaga akupank.
Suur soov varsti veel kuskile reisida
Ja kusagil Saksamaa troopilises kuplis laps, kes otsib meeleheitlikult WiFit.
Kas sa tõesti suudad sellele südantlõhestavale loole ükskõikseks jääda?
Eriti kui saad oma 9,99 euro eest vastu ka midagi kasulikku!
Asi käib lihtsalt:
- Lähed saidile: www.geospectrics.com vajutad kõige oranzimat nuppu “Käivita live kiiraudit – 9.99″
- Sisestad avanenud rakenduse vaates oma brändi nime, tegevusala, olulisemad märksõnad, sihtturu ja keele, milles sinu potentsiaalsed kliendid tehisaruga suhtlevad.
- Vajutad järgmist suurt Oranzi nuppu ja teed kiire 9,99-eurose Stripe’i makse ETY Agentuur OÜ-le.
- Ja saad teada, kuidas sinu brändil tehisaru vastustes läheb. Kui palju sind mainitakse ja kui palju päriselt soovitatakse.
Win-win!
Sina saad väärtuslikku turundusinfot.
Mina saan ehk järgmine kord telgi, millel on elekter või koguni toa… või veel parem – päris troopika!
Või vähemalt uue akupanga, mida ei pea väntama.
Aga nüüd tagasi pakkimise juurde…
- Passid tuleb veel kord üle kontrollida.
- Reisimisluba ka.
- Tabalukk üles otsida.
- Akupank täis laadida.
- Ja võib-olla lastele meelde tuletada, et troopiline vihmamets, liivarannad ja basseinid on tegelikult päris ägedad ka ilma internetita.
- Kuigi ma ei sea sellele viimasele ettevõtmisele just ülemäära suuri lootusi.
- Eks näis, kuidas meil seal läheb.
Kas telgis on võimalik magada? Kas vändaga akupank päästab meie digitaalse elu? Kas Silver leiab WiFi enne, kui mina leian meie telgi? Ja kas ma suudan terve reisi jooksul vähemalt korra rannatoolis istuda, ilma et peaksin midagi organiseerima, analüüsima või arendama?
Sellest kõigest juba järgmine kord…
