Läti reisi kaks esimest päeva veetsime imearmsas Cēsise linnas. Või peaks eestlasena ütlema hoopis: Võnnus. Sest Cēsis ongi meie ajalookirjades tuntud kui Võnnu — see sama Võnnu, mille järgi on nime saanud Võnnu lahing ja mille mälestus on eestlaste jaoks olulisem, kui esimese hooga ühes väikeses Läti linnas jalutades arvata oskaks.
Võnnu lahing toimus 1919. aasta juunis Eesti ja Läti vabadussõdade ajal. Eesti väed koos Läti üksustega seisid seal vastamisi baltisaksa Landeswehri ja Saksa Rauddiviisiga. 23. juunil saavutatud võit oli nii oluline, et just seda päeva tähistame Eestis võidupühana. Cēsise kesklinnas Vienības väljakul seisab Võnnu lahingus langenud lätlaste ja eestlaste mälestuseks Võidusammas. Esimene kivi pandi sellele juba 1924. aastal, Nõukogude ajal lasti monument õhku ning taastatud mälestusmärk avati uuesti 1998. aastal.
Ehk siis — lähed Lätti väikesele suvereisile ja saad korraga nii vanalinna, lossi, Michelini kui ka Eesti ajaloo kiirkursuse. Väga efektiivne reisiplaneerimine, kui nii võtta.
Ööbima sattusime Cēsise vanalinnas hotelli, mille restoranil on Michelini märge. Päris tärni neil ei ole, aga H.E. Vanadziņš on saanud Bib Gourmandi tunnustuse. See on Michelini kategooria kohtadele, kus pakutakse väga head toitu mõistliku hinna eest — ehk lihtsustatult: kui Michelini tärn paneb su rahakoti vaikselt nutma, siis Bib Gourmand ütleb, et ära karda, siin saad hästi süüa ja jääd pärast veel maksevõimeliseks ka. Michelin ise kirjeldab Bib Gourmandi kui tunnustust restoranidele, kus kvaliteet ja hinna-kvaliteedi suhe on eriti hästi paigas.
Cēsises jalutasime vanalinnas, lossi pargis ja lihtsalt nautisime seda mõnusat atmosfääri, mis vanadel linnadel on. Selline tunne, et kohe-kohe keerab nurga tagant välja mõni keskaegne tegelane, ainult et ilmselt Google Maps ühes ja latte teises käes. Käisime ka Võnnu lahingu mälestusmärgi juures ning tegime väikese väljasõidu Āraiši järvelinnusesse — vanade latgalite alale. Āraiši on 9.–10. sajandi latgalite järvelinnuse rekonstruktsioon ning üks üsna eriline võimalus näha, kuidas võis elu seal välja näha enne seda, kui keegi meist oskas unistada hotellibroneeringutest, zip line’idest või sellest, et lapsed küsivad autos iga 12 minuti tagant, millal kohale jõuame või süüa saab.
Cēsises jalutades jäid aga mitmel pool majade ees silma betoonist kingapaarid koos aastaarvuga 1941. Esmalt vaatad, et huvitav kunstiprojekt. Siis saad aru, et tegemist on millegi palju vaiksema ja valusamaga. “One Nine Four One Path” on Cēsise avaliku ruumi mälestusprojekt, mis meenutab 1941. aastal hävitatud juudi kogukonda. Augustis 1941 sunniti Cēsise juudid kodudest lahkuma; enamik neist mõrvati lähimetsades. Linnaruumi on paigutatud 72 betoonist kingaskulptuuri nende majade juurde, kus kunagi elasid Cēsise juudi pered. Iga kingapaar põhineb tänapäeva Cēsise elaniku annetatud jalanõudel. Tühjad kingad kõnniteel mõjuvad korraga nii õrnalt kui valusalt — nagu inimesed oleksid just hetk tagasi koju jõudnud, aga tegelikult ei tulnud nad enam kunagi tagasi.
Pärast Cēsist liikusime edasi Burtnieksi järve äärde kämpingusse. Teel sõitsime läbi Valmiera, ostsime kaasa söögikraami grillimiseks ning andsime lastele lõpuks selle, mida nad juba pikalt ootasid: ühe korraliku aktiivse päeva.
Kuigi Cēsis on imeilus linn ja eriti meeldis see mu pojale Salam-Silverile, siis lastega tegevuste mõttes jäi seal natuke hõredaks. See lünk sai täidetud Valmieras Sajūtu Parksis. Seal läbisid lapsed kõrgseiklusraja ja nautisid zip line’i sõite üle Gauja jõe. Sajūtu Parksi puudel kulgev rada on 1,5 km pikk, paikneb 5–11 meetri kõrgusel ning sisaldab mitut laskumist üle Gauja.
Meie reis sattus muidugi keset kuumalainet. Järve äärde jõudes oli esimene tegevuspunkt koerte jahutamine vees. Minu Lassie on viimasel ajal teiste koerte suhtes veidi ärevaks muutunud, eriti siis, kui teine koer on samuti rihmas. Kuna nägin läheduses chillimas tema tõukaaslast ja teadsin, et Cēsises oli tal vaja iga mööduva koera peale lõriseda ning rihma otsas kurjalt maailmakorda kehtestada, otsustasin olla ettevaatlik. Ehk siis: koer vette, aga rihma otsas.
Teoorias väga mõistlik.
Praktikas oli koer tugev, veesoov suur ja mina leidsin end hetk hiljem samuti järvest. Õnneks mitte dramaatiliselt läbimärjana — vesi oli kalda ääres nii madal, et riided veel tilkuma ei hakanud. Hiljem selgus muidugi, et see ei olnud mingi eriline kaldaäärne madalik. Burtnieksi järv oligi umbes selline: kõnnid, kõnnid, kõnnid… ja järv ikka ei lähe sügavaks.
Seisin seal madalas vees, koer rahul, mina pisut vähem väärikas, ja sain aru, et kui juba nii, siis tuleb minna kämpingumajakesse, bikiinid selga tõmmata ja teha üks korralik karsumm. Mina, kes ma olen maailma kõige suurem jaheda vee kartja. Aga Burtnieksi järv oli kuumalainega nii soojaks köetud, et see meenutas pigem suppi kui järve. Ja just nimelt supilaadses vees ujumine — vot see on minu ujumiskategooria.
Vend vaatas meie kämpingumajad üle ja kulges seejärel tagasi Tallinna. Temal ootasid töö ja karmid tähtajad, mitte järveäärne peesitamine. Meie jäime Burtnieksisse edasi. Käisime ka Burtnieksi külas ja sealses rannas, kuigi meie kämping asus külast umbes seitsme kilomeetri kaugusel.
Lastele jäid kohe esimesel päeval silma liumäega vesijalgrattad. Rent vaid viis eurot tund. Teisipäeval arvas retseptsiooni neiu, et nende rentimiseks on ehk natuke liiga tuuline, aga kolmapäev oli täiesti tuuleta ja vesirattasõiduks ideaalne.
Küsisin päästeveste. Lapsed said kohe. Siis vaadati mulle otsa ja uuriti, kas mulle ka ikka vaja.
Jaa, mulle ka palun vesti. Ei oska ma ju väga ujuda.
Noh. Olime kenasti vesirattaga keset järve sõitnud ja otsustasime enne laste liumäest alla laskmist igaks juhuks vee sügavust testida. Tütar ronis üle parda ja leidis end nabani veest.
No nii me seal siis kulgesimegi. Üheteistaastane laps jalutas mööda järve põhja ja otsis sügavamat kohta, mina ja Silver sõitsime vesirattaga tema järel. Sel hetkel tundsin end oma päästevestiga ikka päris tobedalt. Olin küll lugenud, et Burtnieks on madal järv, aga et nii madal — selle peale ei osanud tulla.
Neljapäeval eraldusime ülejäänud reisiseltskonnast ja algas meie väike lisaseiklus ehk autota koju saamine olukorras kus seltskonnas lisaks lastele ka üks neljajalgne ja hinnik pagasit. Reis pikenes ühe imelise päeva võrra Valmieras, kus peatusime Valmiera Park Hostelis. Hostel sai esialgu valitud peamiselt hinna ja koerasõbralikkuse pärast, aga meie suureks üllatuseks asus see samas spordikompleksis, kus ka Sajūtu Parksi seikluspark. Kõrgseiklusrajale me enam ei läinud, aga lapsed said hosteli check-in’iga kaasa tasuta paljajalu raja külastuse ning enne seda jõudsid nad veel kohalikus batuudikeskuses põrgata.
Igal pool inglise keelega hakkama ei saanud, nii et tuli purssida ka vene keelt. Ei oska öelda, kui hästi või halvasti see mul välja tuli, aga aru minust saadi. Või vähemalt kõik vajalik sai tehtud. Ja see on reisikeeleoskuse kõrgeim tase: sa ei pruugi kõlada elegantselt, aga saad kätte toa, söögi ja laste batuudipiletid.
Söök-jook Lätis tuli kätte väga soodsalt. Ütleme nii, et Pärnu soodsama otsa pubihinnaga sai seal juba peenema restorani elamuse.
Meie lemmikud:
Zaļa Zāle Cēsises
Koht, mis esimese hooga võib üldse märkamata jääda. Vanalinna tänavalt vaadates tundub see justkui kellegi hoov. Tegelikult peidab see hoov aga mõnusaid burgereid, üliägedat atmosfääri ja maailma kõige stressivabamat teenindust. Noored teenindajad, kõigil nägu naerul, ja iga palve või küsimuse peale kuuled vastuseks: “Muidugi saab!”
Kõige rohkem hämmastas mind see, et kui oli kirjas, et koht on kella 21ni lahti, läksin igaks juhuks varakult uurima, mis kellani köök avatud on ja mis kellani süüa tellida saab. Vastus: kella 21ni. Ehk kui jõuad kaks minutit enne sulgemist sisse lipsata ja tellimuse esitada, siis sind teenindatakse ära. Minu Eesti aju tegi selle peale korraks errori.
Idi Ridi Cēsises
Teenindus oli veidi krampis kategooriast “ärge te laudu kokku lükake — või kui lükkate, siis pange ise tagasi ka”, aga maitseelamus oli super. Ja lõpuks ongi nii, et kui toit on hea, siis annad teeninduse väikesele närvilisusele andeks. Eriti reisil. Eriti siis, kui kõht on täis.
Tērbata Valmieras
Väga hea teenindus, soodsad hinnad ja super head söögid. Siin kordus sama muster nagu Zaļa Zāles: kui jõuad enne sulgemist sisse ja tellimuse esitada, siis saad süüa. Siin hakkas mul juba tekkima kahtlus, et äkki ongi Lätis nii. Et “avatud kuni” tähendab äkki päriselt “tellida saad kuni”, mitte “köök pani poolteist tundi tagasi asjad kokku ja me lihtsalt vaatame sind nüüd etteheitvalt”. Seda kahtlust kinnitas ka asjaolu, et meie Valmiera Hosteli kohvik oli see õhtu avatud 22-23ni sest kõrval platsil oli maahoki võistlus ja mingid treenerid jämmisid kohviku õuealal… Päeval Check Ini tehes aga öeldi mulle, et ollakse avatud nii kaua kui seikluspark ehk umbes kella 18ni.
Tērbata oli ka laste lemmik. Mari sõnul olid need esimesed head friikartulid, mis ta Lätis sai. Kõikjal mujal olevat friikad olnud liiga paksud ja pehmed, aga seal olid mõnusalt krõbedad. Ja kui laps annab friikartulitele heakskiidu, siis see on juba peaaegu nagu Michelin. Ainult rangem.
Kokkuvõttes oli see reis täpselt selline, nagu üks hea lähireis olema peab: natuke ajalugu, natuke ilu, natuke ootamatuid mälestusmärke, natuke restoraniõnne, lapsed puude otsas ja batuutidel, koer järves ning mina lõpuks samuti järves — kuigi mitte päris vabatahtlikult.
Ja nagu ikka: alustad plaaniga “teeme väikese Läti tiiru” ning lõpetad teadmisega, et naaberriik on tegelikult täis kohti, kuhu võiks vabalt veel tagasi minna. Eriti siis, kui järvevesi on supisoe ja friikartulid krõbedad.
Cēsises saime muide teada ka ühe väga praktilise kohaliku tarkuse: Lätis ei saa poes alkoholi osta sugugi nii hilja kui Eestis. Alates 1. augustist 2025 on seal alkoholimüük kauplustes lubatud esmaspäevast laupäevani kell 10–20 ja pühapäeviti ainult kell 10–18. Selle kõrval tundub meie Eesti kella 22st algav müügikeeld ikka naeruväärselt leebe. Selline väike reisitõde, mille avastad muidugi mitte siis, kui oled värskelt seadust lugenud, vaid siis, kui seisad Cēsise poes ja saad aru, et ahha täna siis grilli või juustunäksi kõrvale veini ei joo…..
Cesis & Araiži:
Valmiera:
Burtnieksi ja järveäärne kämping Ezerpriedes
