Kui ma aastaid tagasi oma esimese kodulaenu võtsin, olin ma panga silmis üsna huvitav juhtum.
Noor naine. (ok tegelt vist pigem ikka varases keskaeas või midagi sellist :P)
Kaks väikest last.
Ja kolm ülalpeetavat.
See viimane punkt vajab natuke selgitamist, sest lapsi oli mul tegelikult kaks. Kolmas “ülalpeetav” oli mu toonane abikaasa, kes elas küll täiesti päriselt olemasoleva inimesena meiega koos, aga kuna tal Eestis sissetulekut ei olnud, arvestas pank ta kenasti minu ülalpeetavate hulka.
Nii ma siis istusingi pangas ja olin täiesti ametlikult kolme ülalpeetavaga laenuvõtja, kuigi kodus jooksis ringi ainult kaks päris last. Tagantjärele mõeldes tundub see kõik natuke koomiline.
Sinna korterisse kolisin ma lastega siis, kui nad olid veel päris väikesed.
Sellised väikesed, kes ei küsi oma tuba, vaid lihtsalt kohta, kuhu:
- mänguasjad laiali laotada
- lego laiali ajada
- ja vahel ka ema otsas turnida
Korter ise oli üsna… avatud.
Mis tähendab kinnisvarakeeles tavaliselt seda, et ruume tuleb ise juurde ehitada.
Ja seda me ka tegime.
Kõigepealt tekkis vahesein, mis eraldas päris magamistoa. Mõni aasta hiljem läks asi juba loomingulisemaks ja elutuba sai poolitatud.
Selle tulemusena juhtus midagi väga olulist:
mõlemad lapsed said oma toa.
See tundus tol hetkel tohutu luksus.
Tõsi, väikese kõrvalmõjuga. Mina kolisin elama…
noh… ütleme siis köök-elutuppa.
Sisuliselt elasin ma ruumis, kus korraga toimusid:
- elu üle järele mõtlemine
- söögitegemine
- töö tegemine
- diivanil istumine
Aga see oli meie kodu ja see töötas.
Vahepeal kasvas pere… mitmes mõttes
Aastad läksid ja need kaks väikest last kasvasid täiesti märkamatult 11- ja 13-aastasteks inimesteks.
Mis tähendab, et nad ei ole enam väiksed.
Neil on arvamused.
Neil on vajadused.
Neil on asjad.
Palju asju.
Lisaks inimestele on meie peres ka:
- kaks kassi, kes ilmuvad välja täpselt siis, kui keegi tahab arvutit kasutada või voodisse minna
- üks koer, kes on täiesti veendunud, et tema elu missioon on tuua majja energiat, liikumist ja aeg-ajalt ka uusi plekke seinale
Mingil hetkel jäi 44 ruutmeetrit lihtsalt väikeseks
Nii juhtuski, et mingil hetkel sai selgeks:
see kolmetoaliseks ümber ehitatud 44-ruutmeetrine korter on olnud tubli, aga meie pere jaoks jääb see lihtsalt väikseks.
Seega tegime vahepeatuse ja kolisime mõneks ajaks üürikorterisse rannas.
Praegu elamegi siin veel – üsna mere lähedal –, samal ajal ootame järgmist sammu.
Uus kodu Räämal
Uue kodu võtmed saan kätte 24. märtsil. Laenu võtmine läks selle võrra lihtsamalt, et kolmandast ülalpeetavast olen vahepeal lahti saanud (Loe: lahutus enam kui 5 aastat tagasi)
Uus pesa asub Rääma linnaosas, mis mulle väga meeldib. Natuke rahulikum kant, aga samal ajal kiviviske kaugusel nii kesklinnast kui ka Pärnu rannast. Kodu on vaid mõned sammud minu lemmikpubist 🙂
Korter ise on viietoaline ja läbi kahe korruse.
See tähendab meie pere jaoks midagi üsna erakordset:
ruumi.
Kui ma seal esimest korda ringi käisin, hakkas mu peas kohe tekkima nimekiri:
- laste toad
- minu magamistuba
- külalistetuba
- kontorinurk
Viimane on eriti tähtis, sest töötan kodukontorist. Mõte sellest, et mul on lõpuks oma rahulik töönurk, tundub ausalt öeldes natuke luksuslik.
Enne kolimist – natuke ehitamist ja palju mõtlemist
Kolimine ise toimub aprilli alguses, aga enne seda tuleb natuke tööd teha.
Praegu käib mul üsna aktiivne faas nimega:
“Otsin ehitajaid ja kogun ideid.“
Kõige suurem mõttekoht on hetkel tütre tuba.
Praegu on seal värvilahendus, mida võiks kirjeldada kui pruun-kollast nostalgiat. Tütre visioon on aga midagi hoopis muud:
- valge
- roosamanna
- beež
- või midagi muud helget ja pehmet
Lisaks tahaksin proovida ka tuba natuke soojustada, sest kui juba remontida, siis võiks teha nii, et seal oleks ka päriselt mõnus olla.
Seega kui keegi teab:
- häid lahendusi
- nutikaid nippe
- või lihtsalt väga häid ehitajaid
siis olen igasugustele mõtetele väga avatud.
Poja toaga on asi seevastu lihtne.
Tema vaatas oma tulevast tuba ja teatas üsna rahulikult, et
“see on täpselt õige.”
Siin me ei muuda midagi….
Seega poja tuba jääb täpselt selliseks nagu see on.
Esimene kodu jäi alles
See 44-ruutmeetrine korter, kus:
- lapsed kasvasid suureks
- ehitati vaheseinu
- poolitati elutuba
- ja kus ema elas mõnda aega köök-elutoas
… jäi alles ja läks üürile. (Mõni kuu teenitud renditulu sai ka uue taotluse valguses pangale näidatud ja olin jällegi natuke toredam tädi 🙂 )
Aga päriselt ei ole ma temaga hüvasti jätnud.
Mul on üks väike plaan.
Ühel päeval, kui lapsed on suured ja elu veidi rahulikum, kolin võib-olla sinna tagasi. See saab siis selliseks väikseks pensionäri-pesaks.
Aga praegu algab uus peatükk
Praegu ootab meid uus elu Rääma linnajaos.
Natuke remonti.
Natuke värvipurke.
Natuke tolmu.
Ja üsna varsti:
- rohkem tube
- rohkem ruumi
- üks kontorinurk
- üks külalistetuba
- kaks teismelist
- kaks kassi
- üks koer
Ja väga suur tõenäosus, et ka seal jätkub meie täiesti tavaline
armas perekondlik tohuvapohu.
Aga enne kui sinna päriselt sisse kolime, on mul üks väike palve.
Kui keegi teab häid lahendusi, nutikaid nippe või lausa oskab ise käed külge panna, kuidas ühte tuba natuke paremini soojustada, siis olen väga tänulik igasuguse nõu eest.
Ja kui keegi tahab tulla päriselt jõuga appi, siis olen ka selle mõttega täiesti sõber.
Remonditööd, nagu teada, lähevad alati lõbusamaks, kui neid teha mitmekesi.
Tasuta lõunaid ei oota aga liiga palju raha ka järel ei ole…
Tutvu hankega siin: https://www.hange.ee/130257/katuse-aluse-toa-seespidine-soojustamine/