Laupäeval sai nauditud toidukultuuri. Ja seda kohe mitme käiguga!
Ma tegelikult ei ole üldse selline inimene, kes armastaks peentes restoranides käia. Väljas söömiseks eelistan pigem mõnusat ja õdusat pubikeskkonda. Üks minu lemmikuid kodu lähedal on Aleksandri pubi, kus mängib mõnus rokilik muusika, suhtumine on omamehelik, teenindajad on nagu semud ja portsud sellised, et koju minnes pole vaja enam järgmise toidukorra pärast muretseda. Just selline koht, kus tunned end hästi ega pea mõtlema, kumba kahvlit nüüd järgmise käigu jaoks kasutada.
Kord aastas toimub aga erinevates Eesti linnades restoranide nädal. Pärnus on see traditsiooniliselt olnud enamasti novembris. Tegemist on toidukultuuri edendava ettevõtmisega, mille raames pakuvad osalevad restoranid tavapärasest soodsama hinnaga spetsiaalselt selleks puhuks koostatud menüüsid. See on hea võimalus tutvuda restoranidega, kuhu ehk muidu nii sageli ei satu, ning proovida peakokkade loomingut ilma, et peaks tavapärast restoranihinda maksma.
Pärnu restoranide nädalal olid seekord saadaval kolmekäigulised menüüd sõltuvalt restoranist kas 30 või 40 euro eest. Joogid lisandusid vastavalt valikule.
Jah, see on muidugi suurem väljaminek kui tavapärane pubiõhtusöök. Samas ei telli ma pubis üldjuhul põhiroa kõrvale eraldi eelrooga ja magustoitu. Nii et tegelikult polegi võrdlus päris õiglane. Pealegi ei lähe restoranide nädalale lihtsalt kõhtu täitma, vaid natuke teistsugust elamust saama.
Tegelikult on restoranide nädalast osavõtmine minu jaoks juba päris omaette iga-aastaseks traditsiooniks kujunenud. Olen seda väikest toidukultuuri pidupäeva väisanud nii ema kui ka sõbrannadega ning mõnel aastal lausa mitu korda. Ehk siis kui juba, siis juba! See on üks neist toredatest ettevõtmistest, mida ootan ja mille jaoks leian hea meelega põhjuse natuke argipäevast välja astuda. Pealegi on seltskondlik söömine alati hea mõte – eriti siis, kui keegi teine on nõus kogu toiduvalmistamise enda peale võtma.
Seekordne valik – restoran NOOT
Seekord sai minu ja ema valikuks restoran NOOT. Esialgu oli plaan jääda 30-eurose menüü juurde, aga kui olime 40-eurose variandiga tutvunud, hakkas see meie mõlema maitsemeeli rohkem kõditama. Nii et kokkuhoiuplaan sai üsna kiiresti ümber vaadatud.
Meie valitud menüü kandis nime „Krevett ja jõevähk“, „Antrekoot ja trühvel“ ning „Leib ja õun“. Juba need nimetused kõlasid paljulubavalt.
Enne ametliku menüü esimese käigu saabumist toodi lauda ka peakoka tervitus. Menüüs seda muidugi kirjas polnud, nii et tegemist oli meeldiva üllatusega. Selleks oli käsitööpelmeen mingi põneva lihatäidise ja kastmega. Pingutasin küll, et kõik detailid meelde jätta, aga no ei õnnestunud. Küll aga mäletan, et väga hea oli! Ju siis keskendusin õigel hetkel rohkem söömisele kui märkmete tegemisele.
Esimene käik – „Krevett ja jõevähk“
Esimeseks ametlikuks käiguks saabus käsitööfocaccia koos tiigerkrevettide, jõevähisabade, avokaado ja rohelise salatiga. Värske ja mõnus kooslus, kus mereannid ja avokaado moodustasid hea terviku. Ka focaccia sobis sinna juurde suurepäraselt.
Selle käigu juurde sobitati Sauvignon Blanc Itaaliast, täpsemalt Borgo Conventi vein Isonzo del Friuli piirkonnast. Veinipaketi puhul ei olnudki nii, et valid õhtu alguses ühe veini välja ja rüüpad seda siis vapralt kõigi kolme käigu kõrvale. Iga roa juurde toodi eraldi just sellele sobiv vein. Ka see oli osa elamusest.
Teine käik – „Antrekoot ja trühvel“
Järgmiseks saabus veiseliha demi-glace’i, tatranuudlite, trühvli ja miniköögiviljadega. Siin läks juba veidi tõsisemaks. Liha ja trühvel on kombinatsioon, mis ei vaja vist väga palju lisareklaami.
Veiniks oli seekord Mencía viinamarjast valmistatud Cuatro Pasos Black Hispaania Bierzo piirkonnast. Esimesest veinist jõulisem ja täidlasem punane vein sobis veiselihaga väga hästi.
Käikude vahel pakuti aga väikest üllatust – kurgi-laimi vahtu, mille ülesandeks oli maitsemeeli värskendada ja järgmiseks roaks ette valmistada. Selline väike vahepeatus, et eelmine maitseelamus ei hakkaks järgmist segama. Umbes nagu arvuti taaskäivitamine, ainult et maitsvam.
Kolmas käik – „Leib ja õun“
Magustoiduks oli rukkilinnase crème brûlée, Eesti õuna sorbett, pohl ja maapähkel. Väga vahva kooslus, kus tuttavad kodumaised maitsed olid saanud veidi teistsuguse vormi.
Magustoidu juurde pakuti Pineau des Charentes’i Prantsusmaalt – magusamat dessertveini, mis sobis õhtu lõpetuseks hästi.
Kui kõik kolm veini eraldi tellida, oleks nende hinnaks kujunenud kokku 21 eurot (7 + 8 + 6 eurot). Meie võtsime aga 19-eurose veinipaketi, mis sisaldas kõigi kolme käigu juurde sobitatud veine. Nii et ka siin sai natuke kokku hoitud. Või vähemalt oli võimalik endale kinnitada, et tegime majanduslikult kaalutletud otsuse.
Miks mulle tegelikult väljas süüa meeldib?
Siinkohal võiks jääda mulje, et olen nüüd suur restoranikultuuri austaja, kes hindab peeneid maitsekooslusi ja veiniklaasi keerutades viinamarjasortidest vestlemist. Tegelikult on minu suhe söögitegemise ja väljas söömisega natuke mitmetahulisem.
Mulle näiteks väga meeldib grillida ja õues süüa teha. Seal on midagi mõnusat – värske õhk, tuli, grillil valmiv toit ja kogu see ümber grilli suitsupilve eest ära jooksmine kui protsess.
Mulle meeldib hea toit ja uute maitsete proovimine, aga see ei tähenda tingimata, et ma tahaksin ise põneva roa valmistamise ette võtta.
Üksikemana on toidu valmistamine ja laste erinevate toidueelistuste rahuldamine niigi minu igapäevaelu osa. Ja kuna lastel pole just alati ühesugused maitse-eelistused, juhtub üsna sageli, et vaaritan ühele üht ja teisele teist ning kui lõpuks mõlemad on söönud, olen mina ise juba sellest kokkamisest piisavalt osa saanud. Söön siis midagi emma-kumma menüüst ja sellega on minu kulinaarne panus selleks päevaks tehtud.
Seetõttu on mul natuke raske pidada mõne põneva roa valmistamist enda jaoks kvaliteetaja veetmiseks. Kui mul on lõpuks võimalus valida, kuidas oma vaba aega sisustada, siis eelistan pigem pliidi ääres higistamise asemel puhata ja lasta kellelgi teisel midagi head valmistada.Sest sellisel juhul on see teistmoodi veedetud aeg.
Mulle sobib suurepäraselt see variant, kus mina saan olla see, kes uut ja põnevat maitset naudib, mitte see, kes peab enne mitu tundi köögis vaeva nägema ja pärast veel kõik ära koristama.
Ja tegelikult ongi see üks väljas söömise suurimaid võlusid. Vahepeal saab puhata kodusest kokkamisest, toidu planeerimisest, valmistamisest ja kõige lõpuks ka nõudepesust. Keegi teine mõtleb välja, mida lauale tuua, valmistab selle valmis, serveerib ja koristab pärast kõik ära. Sina lihtsalt istud, naudid, sööd ja oled lihtsalt ilus.
Kui nüüd päris aus olla, siis see viimane osa on vähemalt sama oluline kui kõik need põnevad maitsekooslused.
Minu jaoks ongi restoranide nädal üks väike iga-aastane toidukultuuri elamus. Võimalus astuda korraks välja tavapärasest ja proovida midagi, mida ise ehk kunagi tellida ei oskakski. Toit on ju palju enamat kui lihtsalt kõhu täitmine. See on ka maitsete tundmaõppimine, erinevate toorainete ja valmistamisviiside avastamine ning arusaamine, kuidas tuttavaid komponente hoopis uuel moel kokku sobitada.
Näiteks ei tuleks mul ilmselt kodus pähegi kombineerida rukkilinnase crème brûléed õunasorbeti, pohla ja maapähkliga. Või mõelda, milline vein sobiks just konkreetse roa juurde kõige paremini. Aga restoranis saab seda kõike proovida ja ühtlasi natuke targemaks saada. Vähemalt järgmise korrani, kui poes veiniriiuli ees seistes avastad, et oled jälle kõik need viinamarjasordid ja piirkonnad ära unustanud.
Kas kõht sai täis?
Õhtu lõpus tuli ema sõber meile autoga järele ja küsis klassikalise küsimuse: „Noh, nüüd tuju hea ja kõht täis?“
Hakkasime emaga juba peaaegu ühest suust vastama, et jah, muidugi! Olime ju umbes kaks tundi söömisega tegelenud. Aga siis vaatasime teineteisele otsa ja peaaegu korraga kostis hoopis: „Oot, ei! Kõht EI OLE täis!“
Ja see oli täiesti tõsi.
Kodulähedasest pubist tulles veeren ma tavaliselt üsna rahulolevalt kodu poole ja järgmise toidukorra peale pole vaja tükk aega mõelda. Pärast restoranide nädala kolmekäigulist menüüd oli aga tunne, et sinna mahuks veel küll. Võib-olla isegi üks korralik pubi põhiroog.
Nii et tuju oli hea, kõht õnneks päris tühi ka ei olnud, aga täis? No mitte just päris. Selgus, et kaks tundi peent toidukultuuri ei pruugi anda sama tulemust kui üks korralik pubiports! Kvaliteetaeg oli ta see eest aga täie sajaga! Niiet järgmine aasta uuele ringile!
