Nagu juba öeldud, siis seekord ei võtnud me ette reisi mõnele kaugele soojale maale. Otsustasin teha enda arvates rahakotisõbraliku valiku ja sõita Air Balticu sooduspiletiga hoopis kodulähedasse troopikasse. Täpsemalt Berliini lähedal asuvasse hiiglaslikku kuplisse ehitatud veekeskusesse Tropical Islands.
Kodu lähedal on muidugi suhteline mõiste. Kohale jõudmine osutus omaette väikeseks ekspeditsiooniks.
Meie reis algas esmaspäeva varahommikul Riiast, mistõttu sõitsime sinna juba eelmisel päeval ja ööbisime Valdemara Residence’i hostelis. Esmaspäeva hommikul umbes kell viis võtsime suuna lennujaama poole. Pärast lendu tuli sihtkohta jõudmiseks läbida veel kahe rongi ja ühe bussi kadalipp. Kohvritega tuli vahetada perroone, joosta mööda platvorme edasi-tagasi ja ilmselt nägime mõnes jaamas välja nagu inimesed, kes olid rongist maha jäänud, kuigi tegelikult üritasime aru saada, mis suund kuskilt perroonilt läheb.
Seega on minu esimene troopikasse jõudmise selfie just nii värske moega:
Aga kohale me jõudsime! Ja troopika oli tõepoolest olemas. Mitte küll palmide vahel ookeanirannal, vaid ühe väga suure kupli all, aga kes see ikka pisiasjadesse laskub.
Tükk troopikat keset Saksamaad
Esmapilgul ei tundunudki veekeskus väljast vaadates nii hiiglaslik, kuid sees oli ruum väga nutikalt planeeritud. Kahe suure basseini – Ranna ja Tai laguuni – vahele oli ehitatud mitmetasandiline vihmamets, kus sai mööda troopilisi radu jalutada ja hetkeks unustada, et tegelikult asume Saksamaal, mitte kusagil Kagu-Aasias.
Vihmametsas oli ka liblikate aed. Sinna sisse astudes otsustasid liblikad üsna kiiresti, et Silveri juuksed on ilmselt piirkonna kõige eksklusiivsem maandumisplats. Nii tuli meil väljudes hoolega kontrollida, ega mõni neist pole otsustanud meiega koju kaasa tulla. Oleks olnud küll tore reisimeene, aga ma pole päris kindel, kas Saksamaa toll oleks elusliblikate ekspordi suhtes sama vaimustunud olnud kui meie.
Meie telkimisplatsi lähedal asus väike tiigike, kus elasid flamingod ja kilpkonnad. Lisaks oli vihmametsas papagoide ala ning kaks uhket kakaduud jalutasid seal üsna vabalt ringi. Ehk siis täiesti tavaline olukord: sina lähed hommikul hambapesu järel jalutama ja vastu tuleb kakaduu. Eestis oleks sellise kohtumise puhul ilmselt juba naabritele helistanud.
Jah, me tõepoolest telkisime sealsamas troopilises veekeskuses. Safari telkidega telklaagreid oli kaks: vihmametsa laager ja päikese-midagi-ja-midagi laager. Nimi ei taha mul enam täpselt meenuda, aga ilmselt oli see piisavalt troopiline, et mitte liiga palju küsimusi esitada.
Basseine oli samuti kaks. Suur Ranna-nimeline bassein meenutas väikese saarekesega troopilist randa ning seal toimus ka mitmesuguseid veetegevusi. Teine oli uhke kosega Tai laguun. Loomulikult ei puudunud ka lastele kohustuslikud liutorud – neid leidus nii laguuni kui ka Ranna juures ning lisaks kõrgus üks uhke liumäetorn teise telkimisala lähedal.
Kogu sellele troopilisele kooslusele olid lisaks mahutatud veel mitu troopilist küla ehk veidi kallimad hotellitoad, telgilaadsed hütid (ka veidi fancim ja kallim majutus kui safaritelgid),mitmed poed ning restoranid ning laste seikluslinnak. Põhimõtteliselt oli tegemist väikese troopilise linnaga, kus sai soovi korral terve puhkuse veeta ilma kordagi välisõhku hingamata.
Toiduhinnad olid aga vähem troopilised ja rohkem valusalt euroopalikud – kallimad kui Eestis ja isegi kui muidu Berliinis. Majutujatele oli hommikusöök hinna sees ning meie otsustasime seda võimalust maksimaalselt ära kasutada. Tegime pigem hilise ja korraliku hommikusöögi, nihutasime lõuna samuti hilisemaks ning õhtusöögi ostmise jätsime üldse vahele. Selle asemel võtsime telki midagi väikest näksimiseks või bowlingu kõrvale nachosid.
Jah, Tropical Islandsil on ka oma meelelahutuskeskus Ohana Town, kus tegime lastega ühe pooletunnise bowlinguringi. Lisaks saime proovida midagi, mida polnud varem teinud – sõita õhupalliga! Nii avanes võimalus näha kogu seda troopilist maailma ka kõrgemalt. Õnneks oli õhupallisõit ennelõunal, sest hiljem hakkas meie pere tehnoloogiline võimekus kõike kaunist jäädvustada, tasapisi hääbuma.
Meie jäime Tropical Islandsiga igati rahule. Telkimise juurde kuulus küll üks väike kõrvalmõju: telkides polnud elektrit. Ja nii olime teise päeva õhtuks kollektiivselt levist väljas. Umbes nagu Andrei ja Robin uues Huubi originaalis.
Alguses tundus see isegi päris mõnus. Puhkus, troopika, liblikad, flamingod ja mitte ühtegi teadet telefonis. Aga kui hakkad mõtlema, kuidas järgmisel päeval õige rongi peale saada, Berliinis õiges kohas õigele linnarongile ümber istuda ja lõpuks ka hotell üles leida, muutub internetiühendus ühtäkki üsna oluliseks mugavuseks.
Kui 5000 mAh ongi terve päeva luksus
Mul oli teada vaid see, et Berliinis pean jõudma peatusesse Zoologischer Garten. Minu peas oli see muidugi lihtsalt „Zoo midagi ja midagi Garden“. Teadsin ka, et meie Scandicu hotell peaks sealt olema jalutuskäigu kaugusel. Kõik muu tuli jooksvalt välja mõelda.
Seetõttu otsustasin teise päeva õhtul rentida hirmkalli akupanga, et öösel telefon täis laadida ja meil oleks vähemalt võimalus navigatsiooni kasutada. Reklaamis seisis hinnaks 9 eurot päev..
Ainult, et renditud akupanga maht oli kõigest 5000 mAh ning energiat jätkus maksimaalselt paariks tunniks. Nii palju siis sellest “üheksa eurot päev.” Ma ei tea, kas see oli mõeldud telefoni laadimiseks või lihtsalt selleks, et saaksime korraks tunda end inimestena, kellel on veel side tsivilisatsiooniga.
Lahkumispäeva hommikul avastasin aga midagi palju väärtuslikumat. Nimelt saab Tropical Islandsi tualettruumis telefoni laadida!
Miks ma varem selle peale ei tulnud, et WC-st pistikuid otsida?
Restoranides olin küll mööda seinu ja laualuseid ringi vaadanud ja uurinud, kas kusagil mõni vaba pistik leidub, kuhu laadija ühendada. Ei midagi. Aga WC! See oli mul täiesti kahe silma vahele jäänud.
Tegelikult avastasin selle võimaluse peaaegu õnnetuse hinnaga. Oleksin nimelt peaaegu kabiinist välja tormates kondid murdnud, komistades ühe kummalise komplekti otsa. Nimelt Istus vetsu põrandal laps, kõrvaklapid peas, pilt tahvelarvutisse naelutatud ning kogu see kooslus oli kätekuivatusmasia alla vooluvõrku ühendatud
Jumal tänatud – see laps ei olnud minu oma!
Pakkides hakkas mul siiski natuke kahju teist päeva levist väljas olnud Silverist ja kirjeldasin talle rõõmsalt oma avastust. Et noh, kui tal väga vaja, saab ju WC-s telefonis olla.
Silver vaatas mind väga mõistmatu näoga ja teatas: „Mingi vetsu põrandale ma küll telefoniga istuma ei lähe.“
Jess!
Meil on veel lootust!
Mõni piir on meie peres endiselt paigas!
Ühe põneva atraktsioonina jäi resort’is silma basseinide läheduses ka keha kuivatusmasinad. Ehk siis kolme euro eest sai lasta masinal end pärast ujumist kuivaks puhuda. Ma eeldan, et puhuda, sest ise me seda teenust siiski ei proovinud – jäime truuks vanale heale rätikule ja loomulikule nõrgumismeetodile.
Nägin küll mõningaid inimesi seda kasutamas, aga päris täpselt ei saanudki aru, kuidas see süsteem toimib. Mingit erilist õhumühinat küll kuulda ei olnud, lihtsalt mingid roosad tuled põlesid. Võib-olla oli tegemist väga vaikse ja diskreetse tehnoloogiaga, mis ei taha oma tööga liialt tähelepanu tõmmata.
Üks positiivne omadus jäi siiski silma: vähemalt mahtus selle kolme euro eest masinasse korraga mitu inimest. Nii et kui perega minna, võib see osutuda isegi päris soodsaks investeeringuks. Eeldusel muidugi, et kõik on nõus ühes masinas koos kuivama.
Pangakaarti ei olnud kuplis liikudes vaja lähedal hoida. See võis kogu ülejäänud kraamiga olla turvaliselt lukustatud kapis sest kogu maksmine käis randmepaela küljes olevat kiipi kasutades. Kiibile kogunud summa maksid siis resorti väravatest väljudes. Ses mõttes väga mugav – muudkui piik-piiks ja järgmine lõbu käes. Lahkudes oli siis vaja makse automaadi juures kõigepealt randmepaelaga vehkida ja siis suurema shoki vältimiseks silmad kinni pangakaardi pin sisse toksida.
Berliin – linn, kus igaüks saab oma toidu
Pärast troopilist seiklust sõitsime rongiga Berliini, kus veetsime veel kaks ööd.
Berliinis sai loomulikult kaubeldud ja shopatud. Külastasime tütre lemmikuid Sephorat ja JellyCati ning Zalando Outletist leidsin isegi mina endale midagi. Lisaks käisime loomaaias ja akvaariumis.
Algne eesmärk oli tegelikult just akvaarium, sest tahtsime näha Mari lemmikuid – haisid. Akvaarium oli reklaamitud kolmekorruselisena, mistõttu ootused olid päris kõrged. Tegelikkuses asus akvaarium aga ainult maja esimesel korrusel ning kahel ülemisel korrusel oli pigem terraarium erinevate roomajatega.
Silverile pakkusid roomajad muidugi väga huvi, nii et vähemalt tema jaoks polnud tegemist pettumusega. Mina aga jäin mõtlema, et kui reklaamis öeldakse kolm korrust akvaariumi, võiks ju vähemalt kaks ja pool neist päriselt vee-elukatele kuuluda.
Loomaaed jättis meile seevastu väga hea mulje. Eriti vahvad olid pingviinid. Alguses tegelesid nad rahulikult oma igapäevaste toimetustega, kuid niipea, kui külastajad lähenesid, võtsid nad justkui käsu peale rivvi ja hopsasid järjekorras juhi järel vette trikitama.
Nad olid väga uudishimulikud ning ujusid tihti klaasi taha meid uudistama või ennast näitama. Tekkis tunne, et meie olime hoopis need, keda oli vaatama tuldud. Ja ilmselt olimegi – vähemalt pingviinide jaoks.
Berliinis kujunes meie lemmikuks söögikohaks Kantini, mis asub kaubamaja Bikini Berlin teisel korrusel.
Seal olid väga mõistlikud hinnad – söögiportsu sai kätte umbes 6–11 euroga, sõltuvalt valikust. Aga kõige suurem väärtus ei olnudki ainult hind, vaid see, et tegemist oli meie pere jaoks täiesti kaklusvaba söögikohaga.
Nimelt on minu lastel toidumaitsed täiesti erinevad. Või isegi kui üks valiks midagi, mida teine ka sööks, ei saa teine ju ometi sellega nõustuda. Siis tuleb ikka midagi muud tahta. See on ilmselt mingi kõrgem loodusseadus, mille järgi õed-vennad peavadki vähemalt ühes valdkonnas pidevalt eriarvamusel olema.
Kantini lahendas selle probleemi suurepäraselt. Tegemist on justkui suure maailmaköökide toidutänavaga, kus igaüks saab valida endale meelepärase putka ja tulla siis oma valikuga ühise laua taha.
Nii juhtuski, et ühe laua peal olid korraga India, Itaalia ja Korea toidud. Kõik said oma tahtmise, keegi ei pidanud teise valikut sööma ja mina sain nautida haruldast hetke, mil pere ühine söömine ei sisaldanud ühtegi toiduteemalist läbirääkimist.
Kantini vääriks meie peres peaaegu perekondliku rahu auhinda.
Neli ööd, aga tunne nagu oleksime nädal aega reisinud
Kuigi veetsime Saksamaal ainult neli ööd – lisaks üks öö Riias reisi alguses ja üks lõpus –, oli tunne, nagu oleksime olnud ära palju kauem.
Ilmselt mängis siin rolli see, et me ei püsinud kogu aeg ühes kohas, vaid liikusime päris palju ringi ja kasutasime ühistransporti. Jõudsime sõita linnalähirongiga, kahekordse regionaalrongiga, metrooga ja kiirrongiga. Lisaks muidugi Tropical Islandsi enda süstikbussidega.
Kui kõik need transpordivahendid kokku lugeda, võib öelda, et saime päris korraliku Saksamaa ühistranspordi kiirkursuse. Mõni sõiduvahend jäi veel proovimata, aga ega me ei tulnudki ju Saksamaale kõiki transpordiliike kollektsioneerima.
Viimasel päeval Riias ei tormanud me samuti kohe esimese bussiga kodu poole. Otsustasime reisist viimast võtta ja veetsime päeva Domina kaubanduskeskuses. Mina igavlesin, lapsed möllasid Skyparkis ja kõik said oma viimase päeva vajadused rahuldatud.
Koju jõudsime laupäeva õhtul kell üheksa.
Nüüd võiks ju arvata, et pärast nelja ööd Saksamaal, rohkeid rongisõite, troopikas ujumist ja mitmetunnist Skyparkis hüppamist olid lapsed nii väsinud, et tahtsid ainult koju magama minna.
Ei.
Tütar oli juba organiseerinud endale bussile vastu lähedal elava sõbranna, kellel oli kaasas kaks Halloweeni maski. Jõudsime koju, panime kohvrid maha, tütar haaras tuhaämbri, tõmbas maski pähe ja läks veel komm või pomm tiirule.
Aga kokkuvõttes oli tore reis. Saime troopikat, liblikaid, flamingosid, kakaduusid, pingviine, haisid , erinevaid ronge, natuke shopingut ja ühe väga vajaliku õppetunni: kui telefonil aku tühjaks saab, tasub alati WC-sse vaadata.
Ja mis kõige tähtsam – kuigi reis kestis ainult neli ööd, oli meil tunne, et olime päriselt kusagil ära käinud.
Nii et kes ütles, et troopikasse jõudmiseks peab lendama kaugele ja kulutama terve varanduse? Mõnikord piisab ühest sooduspiletist Riiga, kolmest ümberistumisest, ühest kahtlaselt väikese mahutavusega akupangast ja suurest kuplist Berliini külje all.
Troopiline Saar:
Berliin
