Operatsioon Croissant ja Missioon Hammamet – reisiärevus täies hoos

Üks ema, kaks last, vanaema ja hunnik kohvreid – just sellise seltskonnaga alustame oma järgmist seiklust.

Kas teil ka on nii, et enne reisi tabab mingi seletamatu paanika? Mina olen sellel nädalal vähemalt kolm korda kontrollinud, et passid ikka veel olemas ja kehtivad on. Uskumatu – nad on tõesti endiselt kehtivad ja ei ole kuhugi jalutama läinud! Isegi laste isa poolt allkirjastatud notariaalne luba lastega igasugu imelistesse kohtadesse reisimiseks on endiselt alles. See on vist omaette ime.

Kevadel tegime elu lihtsaks ja läksime paketireisile, aga seekord… seekord panin kogu seikluse ise kokku. Reisiseltskond sama – mina, kaks last ja ema.

Seiklus algab Pärnust, kus istume bussi peale ja veame end Riiga. Seal ootab meid hotell Viktorija – neljane tuba, kõlab nagu luksus, aga tegelikult on see vaid poole öö luksus. Kell seitse hommikul oleme juba lennukis Pariisi poole teel.

Pariisis on meil 7-tunnine vahemaandumine. Ja no loomulikult kerkib küsimus: kas me jõuame selle ajaga Eiffeli torni ära näha? Google väidab, et Boltiga lennujaamast torni juurde kulub umbes tund aega. Aga kui palju aega kulub lennujaama protseduuride peale? Kas peame ikkagi olema Pariisi lennujaamas kaks tundi enne lendu, kui check-in on juba Riias tehtud? See küsimus kummitab mind rohkem kui kohvrisse sobituv hambaharjade kogus.

Ja siis on mul veel üks väike probleem nimega Suhkrumari aka minu tütar, kes tahab ilmtingimata minna Sephora kosmeetikapoodi, mida meil Eestis pole. Eiffeli tornist 20 minutit jalutamist ja oled kohal. Mis tähendab, et kui me justkui jõuame torni, siis “emmm, kas me saaks ka korra Sephorast läbi?” No ja siis tahaks ju kohvi ja croissanti ka. Ja lõunat. Või vähemalt mõnd baguette’i ja juustutükki. Kas kõik see mahub 7 tunni sisse?

Mul on kaks stsenaariumi:

1. Me veedame need 7 tundi Pariisis nagu prantsuse filmis – jalutame, sööme, imetleme torni, ostame tütarale uue huulepulga ja naaseme lennujaama graatsiliselt 2 tundi enne lendu.
2. Või siis näeme Pariisi ainult lennujaama aknast ja sööme oma croissant’i plastkarbist terminali pingil.

Edasi lendame Tunisesse, Tuneesia pealinna. Seal valisin ööbimiseks väikese hotelli nimega Dar Ali. Meil on kolmene tuba ja lisaks üksik tuba dušiga (ma muidugi eeldaks, et kolmeses toas on ka dušš… aga kui ei ole, siis pole hullu – põikan lihtsalt ema juurde pessu.). Hotell on tõesti pisike, (vaid 14 tuba) ja odav ning kohvikut seal ei ole, kuid meie jaoks on suurim pluss hoopis asukoht. See asub otse raudteejaama kõrval, mis tähendab, et öösel me eriti hästi ai maga aga hommikul pääseme lisa taksosõidust ja saame kohvrid lihtsalt üle tee veeretada. Arvestades aga araabia kultuuri tempokat ja lärmakat liiklust, võib see kohvritega teeületus kujuneda täiesti omaette ekstreemseks kogemuseks.

Tunises veedame kokku kaks ööd – ühe reisi alguses ja teise lõpus –, sest meie tegelik sihtkoht on hoopis mõnus mereäärne väikelinn Hammamet, kuhu sõidame rongiga läbi kõrbe. Rongisõiduks on kaks varianti: üks viib otse sihtpunkti, teine pakub tunniajast ümberistumist väikeses kõrbelinnas nimega Grombalia.

Grombalia on kuulus oma viinamarjaistanduste, apelsinipõldude ja viljaka maastiku poolest. Seal korraldatakse isegi kultuuri- ja spordiüritusi ning ümbruskonnast leiab vana-rooma-aegseid varemeid. Kõlab põnevalt, aga meie reaalsus on see, et kogu pagas kaasas ei jõua me ilmselt rongijaamast kuigi kaugele. Nii et meie “Grombalia seiklus” kujuneb pigem tunniajaseks ootuseks perroonil. Ainuke küsimus, mis mind seal päriselt painab: kas kohvi saab? Sest kui hommik algab ilma kohvita, võib päev võtta väga ohtliku pöörde.

Ja siis – lõpuks! – jõuame Hammametisse. Meie hotell on Samira Club, mis asub täpselt Jasmiini Hammameti ja Hammameti lõunaosa vahel, otse liivaranna ääres. Seal on basseinid, restoranid ja oma privaatne rannariba, nii et saab valida, kas lösutada rannatoolis või võtta ette mõni seiklus linnas. No meie ikka valime seiklused linnas ja linna ümber otse loomulikult!

Hammamet ise on tuntud kui Tuneesia Riviera – valgeks lubjatud majad, jasmiini lõhn, lõputud liivarannad ja araabia hõng. Seal saab teha igasuguseid asju: ekselda vanalinna kitsastel tänavatel, ronida kindluse müüridele vaadet nautima, külastada turge ja proovida kohalikke maitseid. Yasmine Hammametis on lisaks Carthage Land lõbustuspark, mis sobib ideaalselt lastele, ning moodsam sadama-ala restoranide, kohvikute ja poekestega. Kui soov on seikluseks, saab minna “piraadilaevaga” merele või teha paadisõidu mööda rannikut. Ja kes armastab ajalugu, leiab Hammameti lähedalt Pupputi rooma-aegsed varemed.

Suvel toimub linnas ka rahvusvaheline kultuurifestival – kontserdid, etendused ja muusika täidavad mereäärse amfiteatri. Ma kujutan ette, et isegi kui me sinna ei satu, on õhtune õhkkond Hammametis kindlasti täis muusikat ja suminat.

Tagasi koju tuleme täpselt sama teed pidi – rongiga Tunisesse (Või äkki proovime tagasiteel hoopis kohalikku bussi?), ööbime taas pealinnas aga enam mitte raudteejaama kõrval vaid keskusele veidi lähemal niiet saame ka pealinnaga tutvuda, siis lend Pariisi, sealt Riiga ja lõpuks bussiga Pärnusse.

Kõlab nagu lihtne skeem, aga minu peas keerleb ikka ja jälle sama küsimus: kas me jõuame Pariisis Eiffeli torni näha või jääbki kogu prantsuse romantika seekord terminali kohvikusse?