Puhkus on aeg puhkamiseks – hommikused kohvid, loivamised hommikumantlis, lebotamised basseini ääres. Ja siis seal samas on Regina Hotelli animatsioonitiim – alati liikvel, alati säravad ja alati valmis inimesi liigutama, ka siis, kui sul endal on veel hambahari suus ja üks silm kinni.
Nad alustavad kell 10 hommikul, alati, ilma ühegi erandita, rannas oma lemmikhõikega:
“Good morning, Nossa-Nossa!”
Säravad näod, tantsusammud, plaksutamine ja energiat rohkem kui mul kunagi päeva jooksul kokku tuleb. Ja see oli alles soojendus.
Edasi järgnes päeva jooksul terve rida tegevusi, mida oli rohkem kui lastelaagris:
?♀️ Jooga ja venitused päikese all – kus mu tütar tegi poose meisterlikult ja mina proovisin lihtsalt ellu jääda
? Vesivõimlemine basseinis – kus osa inimesi tegi trenni, teised lihtsalt naersid.
? Pitsa küpsetamine – lastel käed taignased ja silmad säravad.
? Pallimängud, mängud lastele, vahupidu… Kui korrakski tundus, et tekib vaikus, siis juba hüppas keegi välja bassu tagant hõiguga “Let’s goooo!”
Õhtul oli laste disko, mille lõpus kõik lapsed olid higised ja õnnelikud nagu minidiskopallid. Ja siis – täiskasvanute meelelahutusprogramm. Seal sai näha kõike – tantsu, laulmist, mänge.
Mängudest nii palju, et meie puhkuse nädalal võitis Mister Hotell Regina tiitli Eesti pois!!! Juhhuu!!
Aga nüüd see kõige kummalisem osa.
Hommik, kohe pärast Nossa-Nossa tantsu, tuli üks tiimi liige mu juurde rannas, ja ütles:
“Tonight… club! Very nice club! We go after 11. Come with us, we have bus!”
Ja hommikul, kui ma olin veel ärkvel, päike alles tõusis ja kohv mõjus, tundus see ju väga hea mõttena.
“No miks mitte,” mõtlesin.
“Täna olen tubli. Õhtul klubisse, lapsed magama, elu nautima. Jah!”
Aga siis tuli päev.
Päev, kus oli ATV safari.
Või kaameliga kõrbesõit.
Või delfiinidega ujumine.
Või lihtsalt kolmetunnine turg, mille käigus ma endalt küsisin, miks ma valget pluusi üldse kandsin.
Ja õhtul?
Õhtul tahtsin ma ainult dušši ja diivanipatja. Tiksusin kuidagi selle meelelahutusprogrammi ära ja magama..
Klubi? Ei aitäh.
Aga nemad – nemad läksid.
Kogu see animatsioonitiim, kes oli sinuga hommikul joogat teinud, siis pitsat küpsetanud, siis lapsed suunanud diskole – panid kell 23 säravad riided selga ja suundusid klubisse pidutsema.
Ja järgmisel hommikul – kell 10 – olid nad jälle rannas, särasilmselt tantsimas, justkui öösel oleks nad hoopis värskenduskuuri läbinud, mitte klubis bassi all elu raputanud.
Ma ei tea, millal nad magavad.
Ma ei tea, kui palju neile selle eest makstakse.
Aga ma tean, et paksuks seal ei lähe. Ja tantsusamm saab küll selgeks.
Regina Hotelli animatsioonitiim – te ei ole lihtsalt tublid. Te olete superinimesed.
Meie puhkasime.
Teie… tegite revolutsiooni igas päevas.