Egiptuse reisi viimane täispikk päev ei olnud mõeldud logelemiseks. Ei, me valisime liiva, päikese ja paraja portsu kaost – kõrbe Safari, kus iga etapp tuli uue sõidukiga ja iga liivatera justkui omaette seiklusena.
Minu meelest olin broneerinud rahuliku 4-tunnise ekskursiooni, aga nagu araabia maailma võluväes, venis sellest 8-tunnine ellujäämiskursus. Hotelli tagasi jõudes oli meil aega täpselt nii palju, et vahetada liivased safari-outfit’id säravateks peoriieteks – ja juba oligi Sahar laval laste disko esireas, tantsimas nagu päeva jooksul poleks üldse ATVga kihutanud, kaamliga kõõlunud ega ämblikautoga kõrbes rallinud.
Aga kuidas see kõik käis? Astu sisse meie safari-saagasse:
Etapp 1 – ATVdega (rahulikult või mitte nii rahulikult)
Safari algas ATV-dega. Lastele, kes alla 16, oli ATV-sõit lubatud ainult kaasreisijana. Silver istus esialgu minu taga, aga poole maa peal, kui tegime väikse pausi liivase ilupildi jaoks, vaatas ta mulle otsa ja teatas:
„Sa sõidad liiga aeglaselt.“
Seejärel kadus ta kiirelt – uue koha leidis giidi seljataga, tuul juustes ja naeratus näol.
Sahar ei hakanudki ema sõidustiili testima – tema otsustas kohe alguses liituda grupijuhi ATV-ga. Turvaline, kindel ja mis peamine – juhilubadega juht.
Pere seiklus ei piirdunud sellega – meie elegantne vanaema leidis endale ATV-piloodiks noore ja šarmi täis beduiini, kellega nad kihutasid läbi liiva nagu parim paar Egiptuse versioonis Bondi filmist.
Etapp 2 – Jeepidega rappudes beduiinide külla
Järgmiseks pakiti meid jeepide kongi ja viidi 35 km kaugusele üle kõrbe liiva beduiinide külla. See sõit ei olnud päris „mugavustsoonist väljas“, see oli mugavustsoonist välja viskamine – otse kõrbesse, ilma vedrudeta. Aga ellu jäime ja nägime ära elu, mis on lihtne, ehe ja liivane.
Seal ootas meid järgmine etapp: kaamli selga ronimine. Silver ja vanaema seekord loobusid, ilmselt tundus maa jalge all stabiilsem. Tütar aga läks julgelt ja mina… noh, mina ei saanud ju alla jääda. Hoolimata kõrgusekartusest ronisin vapralt kõrbelaeva otsa.
Kaamelilt maha tulek nõuab oskust – trikk on õigel hetkel tugevalt tahapoole kallutada, sest kaamel voldib kõigepealt esijalad, siis tagumised. Kallutad valesti – lendad nagu ragulka kaamli nina ette liiva. Üks kogemus oli juba all, kallutasin õigel hetkel taha ja maandusin elegantselt. Stiilipunkt selle eest!
Lisapunkt tuli kaamlilt, kes jõi vett pudelist nagu vana kooli janune beduiin: ilmselgelt professionaal.
Etapp 3 – Bagidega ehk ämblikautodega kõrberalli
Päeva viimases osas istusime neljakohalisse bagisse – mina roolis, tütar ja Silver kõrval, vanaema tagaistmel. See oli pereralli, mille krooniks oli tütar, kes juba enne starti kuulutas kõigile:
„Emmel pole juhilube!“
Aitäh, kallis, info liigub kiiremini kui bagiratta all tolm.
Bagidega kihutamine oli vahelduseks mõnus – rahulikus tempos, kergelt raputavalt ja kõigile nalja pakkuvalt. Mina pingutasin, et püsida liivasel rajal; lapsed rõkkasid ja tuul kiskus kõigi juuksed üles nagu Bollywoodi muusikavideos.
Tagasi hotelli – ja otse tantsupõrandale
Safari lõppedes jõudsime tagasi hotelli napilt – vahetasime liivased seiklusriided peoriiete vastu ja juba oligi Sahar laval, tantsimas laste diskol nagu päev oleks olnud lihtsalt üks kerge jalutuskäik liivakastis.
Lõunasöögiks olime nutikalt hommikul hotellist kaasa haaranud lõunapakikesed (tõeline „kõik hinnas“-hotelli supervõime). Lapsed kugistasid need sisse enne, kui jõudsid korralikult istudagi – ja seejärel otsejoones veel safari staabis serveeritud õhtusöögi otsa. Energiavarud olid päevaga põhja läinud ja nüüd taastusid täie hooga.
